Alati on esimene kord...

Ajasin end natukeseks diivanilt üles ja ajaloo huvides panen kirja, et tegin midagi esmakordset täna. Nimelt, tulin poole tööpäeva pealt koju, sest enesetunne on kõvasti alla nulli.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ärkasin esmalt kella 4 ajal hommikul ja kurk oli siis hirmus valus. Suutsin siiski 5:20ni magada, kuid ärkates oli kurk jätkuvalt väga valus ja punane ning enesetunne oli natukene uimane. Kuna täna olin kontoris esimene ja avasin uksed/telefoniliinid, siis ei saanud koju ka jääda.

Tööl mainisin paarile töökaaslasele, et ei tunne end kõige paremini, aga sukeldusin siiski töösse. Pea läks aina uimasemaks. Teised virisesid, et kontoris on väga palav, samas kui mul oli nii külm, et kananahk oli peal. Kui tekkis hetk, et ma enam ei suutnud absoluutselt töösse süveneda, siis ütlesin ülemusele, et ma lähen koju ära. Olgu, ma tegelikult ilusti küsisin, aga ega nad mind ei saa seal olema sundida, kui mu enesetunne kehv on.

Andsin paar lõpetamata ülesannet teisele töökaaslasele lõpetamiseks ning keskpäeva paiku jõudsin koju, pikutasin diivanil ja vahtisin telekat. Tundsin isegi liialt rammestunud, et Kindle`tki käes hoida ja raamatut lugeda. Natukese aja eest tulin arvutisse, tellisin natukene meiki ja muid padinaid, kirjutan nüüd väikese postituse, siis mängin ilmselt paar pallimängu Facebookis ja siis lähen diivanile edasi logelema, sest nii väss on olla, et napilt jaksan istuda.

Hirmus isu oleks küüsi lakkida, aga ma kardan, et ma mingi aeg jääks magama diivanil ja rikuks laki ära. Ehk tunnen end homme paremini...

Ma olen muidu üliharva haige ja palavikus, seega on nagu väike suursündmus minu jaoks ja pidin kirja panema.

Comments

  1. Thanks, for this nice post. all you told us is so good.

    ReplyDelete

Post a Comment