Laps oma voodis

Kui Cooper on muidu üsna hea voodikaaslane olnud, siis viimasel ajal võttis ta aina rohkem ruumi. Kõige pisemana oli ta voodi keskel kõige rohkem ruumi. Öösiti muudkui togis ja siples.

Olen teda päevasel ajal hakanud rohkem oma voodisse magama panema, et ta seal magamisega rohkem harjuks. Lisaks on tal seal ka turvalisem kui meie voodil, sest ta nii krapsalt vudib ringi käpuli.

Üleeile õhtul lambist otsustasin, et panen ta ka ööunele oma voodisse. Esmalt ise magama minnes oli harjumatu, et nii palju ruumi oli, aga sellega harjus ruttu. Cooper ärkas öö jooksul küll 3 korda, mis on tema puhul tavaline, kuid hommikuks tundsin, et olin ise palju rohkem puhanud.

Eile ostsin ma meile lausa uued padjad, et me laiutamist paremini nautida saaks. Cooper läks jälle oma voodisse ööunele ning ärkas 2 korda. Tegelikult 3, aga kolmas kord oli siis, kui P äratuskell helises. Õnneks sõi natukene piima ja põõnas seekord siis minu kõrval suures voodis veel tunnikese.

Alguses kartsin, et ehk ma väga ei kuule, kui ta omaette üles ärkab, kuni ta juba väga nutab, aga õnneks kuulen küll. Hea meelega Cooper jääbki meist eraldi öösiti. Kui P oli pikalt selle vastu, et poiss omaette läheb, siis ka tema naudib rohkemat ruumi ja sügavamat und. Ka mina ei tunne end südametu emana, kuigi ma meie koosmagamist nautisin väga.

Käimistool

P ütles juba ammu, et ta tahab Cooperile käimistooli. Just sellist istmega, millega ta ringi rallida saaks. Juhuslikult sai ta eelmisest töökohast Amazoni kinkekaardi lahkumise kingituseks, mida kasutades me Cooperile lõpuks selle tooli ära ka tellisime.

Ega ma pikalt ei uurinud, millist ja kuidas ning tellitud sai Graco Discovery Walker. Cooperil sai nii hea meel, kui see kohale tuli:

Alguses tundus küll, et tool on raske. Ringi liiguvad vaid esirattad ja tundus, et tal on nii raske sellega manööverdada. Samas tooli peal olevate mänguasjadega mängis meeleldi.

Harjutamine teeb aga meistriks ja paari päevaga oli tal selge, kuidas keerata ja ringi käia. Kui millestki mööda ei saa, siis tagurdab ja proovib parema nurga alt uuesti. Ausalt, meie laps on geenius!

Sellel on ka omad pahuküljed, sest ta saab meid alati kätte. Käimistooli alumine äär on aga täiskasvanute jaoks üsna terav ning ega ta siis hiilides ei tule jalgu rammima, ikka täie hooga. 

Laps rahul ja meie ka, sest mängukaar hakkas talle väikeseks jääma ja ta üritab selle najale pidevalt seisma end tõmmata, aga see pole ju üldse stabiilne. Käimistool hoiab teda aga aeg-ajalt üsna palju tegevuses ja selle seest ta väga palju pättusi tegema ei ulata. Kahjuks köögi sahtleid lahti tegema ulatab ikka.

Päkapikk

Nüüd võivad jõulud tulla.

Emme, emme, emme!

Umbes nädala on Cooper pidevalt emme-ütlemist harjutanud. Emmeks kutsub ta küll nii mind kui ka kõiki ja kõike muud. Vahib seina, emme, vaatab issile otsa, ikka emme. Tahaks seda ta esimeseks sõnaks pidada, aga väga ei tundu, et ta seda vaid minuga seostab. Samas sõna on MINU meelest küll korralik emme, mitte mamma-mamma nagu teised inglastest märtsibeebid ütlevad. Eesti poiss ikkagi.

Issi kohta üritame talle ikka daddy õpetada esmalt, mitte issi. Kui me seda talle muudkui korrutame, siis tavaliselt ta vaid naerab selle peale. Kuid paar korda on see nädal juba 'dada' ka öelnud, siiski üsna koba peale.

Iseenda hingeelust

Oma depressioonist ei olegi ma rohkem rääkinud. Arsti juures käisin, teraapia kohast helistati, aga kahjuks ei saanud ma tõesti teraapiasse minna, sest telefonil öeldi, et Cooperit ma kaasa võtta ei saa. Perearstilt olin küsinud, et kas ta arvab, et ma saan, ta oli üsna kindel, et saan. Muidu ei oleks ma seda varianti valinudki.

Enesetunne läks aga mõneks ajaks palju paremaks ja mõtlesin, et sain sellest ise üle. Kahjuks mitte.

Viimane kuu või nii olen end jälle väga kehvalt tundnud. Tujud on pilla-palla, iga pisiasja üle lähen ma ülimalt põlema, nutta tihun kergelt jms. Sellele on lisandunud kerged ärevushood. Näiteks reedel kohtusin ühe märtsiemaga Leedsis ning mingi hetk tundsin, et ma tahan inimmassi seest koju ära. Kell hakkas ka hiliseks jääma, kuid oleksin saanud vabalt paar tundi veel laperdada ja kohvitada, sest P oli oma töökohaga jõulu-õhtusöögil. Tundsin aga meeletut tahtmist kohe koju minna, pea käis ringi, rinnus oli raskus ning kõhus keeras. Seda tunnet olen pea iga päev vähemalt korra tundnud viimase nädala jooksul.

Arsti juurde uut aega ma pannud ei ole, aga helistan kas veel täna või homme. Nüüd võtaks meeleldi juba rohtu, sest mul on kõrini sellest pidevast halvast meeleolust.

Asjale ei aita üldse ka hetkel olevad suhteprobleemid kaasa. Mis meist saab, seda ütleb vaid lähitulevik, ma ei tahaks sel teemal siin veel rohkem rääkida. Kuid ülimalt raske on positiivne olla selle kõige juures.

Õnneks mu väike päike suudab mind alati naeratama panna. Nii armas on, kui ma taaskord pisaratesse puhken ning Cooper mulle murelikult otsa vaatab ja kaisutama tuleb. Vähemalt keegi hoolib minust veel siin.

Väike pätu - pildipostitus

Kastile ronib vabalt, diivanile veel ei oska.

Kui vaikus on majas ja poiss on kadunud...

Kuidas ma üritasin Cooperit omaette voodisse uinuma jätta üks päev. Mõte oli hea.

Ma saan nad kätte...

 

... võib-olla ka mitte.

Poes teeme me selliseid lollusi.

Normaalne ju.

Mäkis porgandit nosimas, kui mina kõrval burksi sisse ajasin.



Neljas ja viies hammas

Kaks ülemist hammast otsustasid vaesel Cooperil korraga välja tulla. Tundus, et nad tulid terve igaviku ja tegid talle nii palju vaeva. Tegelikult võttis umbes nädala, aga tundus terve igavik! Peitsid end muudkui igeme all ja välja tulla ei tahtnud. Lõpuks neljapäeval (27.11) tulid esimesed otsakesed välja:

 

Tänaseks on pea terved hamba otsad väljas ja on juba silmaga ilusti näha:

 

 

Veel ei oska öelda, kuhu ta järgmise hamba saada võiks, aga kipub oma vasaku suupoolega rohkem asju närima. Just sealt alt ongi üks puudu, sest alumisi kikusid on tal ebaproportsionaalselt kolm.