Friday, 30 October 2020

Aasta ilma telerita


Pilt ühel õhtul jalutamas käimisest, Whangarei Town Basin.

Kunangi kuulsin peredest, kes elasid telerita ja mõtlesin, et millised kummalised. Oleme ise nüüd aasta kummalised olnud ja ega väga ei igatse, kui nüüd täiesti aus olla. Üsna kummaline on mõelda, kui palju aega kulutasime mingite suvaliste saadete vaatamisele, kuna nad lihtsalt tulid kanalilt. Täielik aja raiskamine. Mitte, et me nüüd nagu oravad rattas õhtuni paneme või et me iial ekraane ei vaata.


Ekraane vaatame me kõik erinevatel seadmetel, kuid just valime ise, mida vaatame ja kunas. Mul on tavaliselt mõni box set käsil, hetkel vaatan Monki. Minu vaatamise aeg on hommikuti, kui pisidega enne päikest ärkan, või mõnikord ka päeval Hunteri une ajal, kui teised lapsed lasteaias-koolis. YouTube'i videosid ma eriti ei vaata, vahelduseks on TED Talki kõned, kui midagi harivamat tahan või mõni film aeg ajalt. Kuid päeva peale vaatan videosid kokku üsna vähe. Õhtuti asjatan niisama ringi või kui pisid magavad, siis pigem teen käsitööd või loen raamatut ning puhkan kõrvu.


Eelmisel aastal olin näiteks The Chase telemängu suur fänn ja iga päev vaatasin. P'le ütlesin, kuidas ma fakte õpin. Tuleb tunnistada, et ega meelde ei jäänud mitte muffigi. Muid tõsielusaateid pole ma ammu vaadanud. Eriti just need, kus poolpaljad noored kaaslasi otsivad või lihtsalt muudkui pidu panevad ja üksteisega magavad. Talendisaadetest on ka nagu kopp ees juba. Ja ma tean, et ma kõlan nagu tõeline mutike, haha. Seega päris telekanaleid ei igatse, eriti interneti olemasolekul. 


Tunnen, kuidas õhtuti on kohe rohkem aega. Näiteks laste pesemine tundus varem selline ettevõtmine, kuid nüüd ei pane eriti tähelegi, kuna mida muud ma siis ikka teeks. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga inglise tuttavate puhul olen nii tähele pannud, kuidas paljude jaoks on tähtis, et lapsed vara voodisse läheks, et enne magamaminekut lastevaba aeg oleks. Ja too tähendab enamasti teleri ees istumist, tihti veiniga. Mu lapsed pelgavad und ja tihti lähen kohe peale neid voodisse, mis on 21-22 ajal (Amber ja Hunter on enamasti küll natukene enne seda magamas). Aga mulle meeldib, et me veedame õhtuni koos aega, muidu näeks ma neid lasteaia-kooli kõrvalt nii vähe. Tihti üritan küll ennem lugeda, kuid üsna kiirelt hakkab silm ikka looja langema.


Nii et jah, oleme ka telerita imelikud, kuid hea meelega :)

2 comments:

  1. Telekast ma loobuma ei hakka aga seda "lastevaba" aega ja laste varast magama saatmist ei mõista. Vähemalt Eesti kontekstis. Kuna lapsevanemad käivad tööl ning lapsed lasteaias/kools siis tähendeks see ju, et vanemad lastega aega koos ei veedagi. Need paar tundi, mis tööpäeva õhtul kodus veedame on niigi päris lühikesed. Pigem veedame selle aja ikka perena koos, õues jalutades, lauamänge mängides või kasvõi teleka ees. Vaatame sageli dokfilme ja nende sisu lapsele selgitmine on üsna kvaliteetaja veetmine :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei heida kellelegi teleri vaatamist ette, lihtsalt praegusel eluperioodil mina isiklikult seda ei vaja.

      Eestis samuti varajased voodiajad tihti? Oma Inglise tuttavad nii tihti saadavad lapsed juba 18:30-19 voodisse, tihti lastel varem oma õhtusöök ja vanematel oma hiljem. Muidu tunduvad tublid inimesed, aga lastega aega veeta ei taha, üsna kurb.

      Delete

8 aastat kohtumisest ja saatusest

8 aastat tagasi tegi mu tollane tööandja muudatusi, mille tõttu kaotasin novembrikuus töö ning otsisin uut. Käisin paaril intervjuul. Ühes f...