Hing on õnnelik

Paar kommentaari hiljutise maja-postituse all kahtlesid, kas mul siin Uus Meremaal tõesti parem elu on, kuna elamine oli nii lage. Tahtsin sellest kohe eraldi postituse teha, sest mu vaade elule on siia tules nii väga muutunud ja ausalt on mul sügavalt savi, et meil ei ole viimase peal sohvat, mille peal istuda ja lihtsalt telerit päevad läbi vahtida.

See ehk kõlab natukene imelikult, kuid ma tunnen, et mu eluvaated ja hing on natukene "valgustunud" siin. Alustaks ehk sellest, mida ma väärtustasin eelnevalt. Kui ma pindmiselt arvasin, et elukogemused on tähtsad, siis väärtustasin ma endiselt väga palju materjaalseid asju. Tahtsin viimase peal riideid, tehnikat ja muud sellist, mis näitavad vaid teistele, kuivõrd hästi mul läheb. Kui mulle endiselt meeldivad natukene hinnalisemad käekellad ja käekotid, siis paljus muus on mu "standardid" kõvasti langenud. Ma olen isegi hakanud kaltsukates käima (kust ma olen imeheas korras kleite Amberile leidnud), kuigi üleüldse ostan uusi asju ülimalt vähe, kuna tihti ei ole neid tegelikult vaja.

Ma olen üleüldse palju hakanud uurima ja lugema minimalistlikust elustiilist, mis põhimõtteliselt tähendabki võimalikult vähese materiaalsega elamist. Mitte närutamist, aga elamist ainult sellega, mida tõesti vaja on.  Olgem ausad, palju teil on asju, mis on aastaid kusagil kapis või panipaigas "oma aega" ootamas. Meie saime paljust sellest lahti siia kolides. Meil oli ausalt üks kast asjadega, mis kõik tundusid jube vajalikud, kuid pea kolme Bradfordi-aasta jooksul ei avanud seda kordagi. Sentimentaalseid asju ma ka liialt ei armasta. Kahe lapse peale on üks väike kast, kus sees on nende kõige esimesed riided, haiglast saadud nimesildid nende sündides ja mõned asjad veel. Ei pea vajalikuks igast east mitu riiet alles hoida jms.

Tulevikus soovime me oma minimalistikku elu raudselt edasi elada. Suur unistus on ühel päeval oma maalapi omamine, kuhu oma mikromaja ehitada (guugeldage 'tiny house', siis saate aru, kui pisikesest elamisest me räägime). Lisaks sooviks väga muretseda oma elektri-vee-kanalisatsiooni eest, mitte mingile firmale raha maksta. Muidugi võimalikult palju ise oma söögiks kasvatada, mõned kanad, sest suuremaid loomi me vist küll hästi pidada ei suudaks, jne. Kõike seda sooviks teha kusagil väikeses maakohas, kus on imeline loodus ja kus naabrid on kaugel. Kuigi naljakalt on see Eestis paljude talumaade elu nagunii. Elasin isegi majas, kus vaid elekter oli. Vesi tuli kaevust, ema kasvatas kõikvõimalikke juurikaid ja meil olid kanad-sead. Oleks isegi täitsa nõus oma pisikesi ise koolitama, kui ametlik kool liiga kaugel oleks. Üsna teistmoodi elu plaanid, aga no niiii tahaks, et tuleb ära teha. Iga päev kusagil kontoris tööl käia, et siis üüri ja arveid maksta, on üsna depressiivne.

Just seda olengi hakanud hindama, et me elame vaid ühe korra. Mu hing ei tunneta, et mu elu peab olema nagu kõigil teistel - suured pangalaenud, et oma elamist omada, 9st 17ni tööl, jne. Tahaks rohkem elada, lastega aega veeta, loodust nautida, jne.

Oma igapäevaelus olen ma hakanud mitmeid pisiasju hindama, mis varem justkui märkamatud olid. Kui Amberiga jalutamas käin, siis tihti leian end lilli ja palmipuid imetlemas, mis varem oleks täiesti külmaks jätnud. Tihti vahin lihtsalt ilusaid pilvi või sinist taevast, sest elu on lihtsalt imeline ja sellised väikesed asjad on imelised. Kuidas ma küll nii pikalt elasin ja kõike nii enesest mõistetavalt võtsin, aru ma ei saa.

Meil on veel aega vaja, et end sisse elada ja võlgadest lahti saada, kuid elu on meil Uus Meremaal raudselt hoopis teine, sest me tunneme end palju paremini. Ka P on tihti palju paremas tujus, ta saladuslikud kõhuvalud on pea kadunud (oleme väga kindlad, et need kahtlustatud neerukivid olid stressi tekitatud) ning ta aktiivselt otsib uusi hobisid telekamängude asemele. Nii armas on ka näha, kui Cooperit on raske õuest tuppa saada, kuidas Amber oleks vaid värskes õhus. Kõigest sellest me vaid unistasime ülerahvastatud Bradfordis. Elu on imeline ja aina paremaks läheb :)

Aastake vanem

Tegelikult sain aasta vanemaks eile (16ndal novembril). Ametlikult viimane aasta 20ndates, mis on natukene depressiivne, aga eks elu on selline. Hingelt tunnen tihti end pigem nii 19-20selt, mis ilmselt ongi põhiline :)

Sünnipäeva päev oli mõnus. Cooper teeb nüüd neljapäeviti pikemaid päevi 14:30ni, seega käisin Amberiga rahus šoppamas. Lõunaks lubasin endale sushit, mis oli oh kui hea. Siin on üldse üllatavalt palju sushi kohti igal pool, seega on pikalt isutanud, kuigi seda palju varem proovinud ei olnud. Taldrikutäis erinevaid maitseid ja jook tulid kokku natukene alla 11 Euro, mis on minu meelest päris hea. Kõht oli pärast nii punnis, täiesti alahindasin seda, kui palju riis kõhtu täidab.

Ostlesin endale ka vahelduseks üsna julgelt. Paar paari lühikesi pükse, mõned pluusid ja muidugi uued trussikud ka, haha :D Järgmiseks aastaks super-sädelev päevik ja pastakas, üks küünelakk ja ports lõnga. Lotopilet ka, aga sellega ma vaid kaotasin $5.

Kodus natukene veini verandal, hiljem tiramisut ja trühvleid ning nautisin oma elu soojemat sünnat (22 soojakraadi, kui mitmed mu elu sünnipäevad on koos lumega olnud).

Ausalt järgmist sünnipäeva ma küll ei oota, jube hirm 30seks saamise ees. Silmnähtavalt hakkavad esimesed väikesed kortsud tekkima, energiat ei ole enam lõpmatuselt, ja vananen. Kuid eks see kõik käib elu juurde ja naudime igat hetke, kuni see veel kestab :)

Natukene Cooperist ja Amberist

Vaatan ja imetlen oma lapsi iga päev ja mõtlen, küll mul on vedanud, et nad nii armsad on. Eks igal emal ole paremaid ja halvemaid päevi. Mõnel päeval Amber vaid viriseb ja rahuneb vaid süles olles. Samadel päevadel on Cooper ka eriti jonnakas ja testib mu limiite igate pidi. Teistel päevadel on tunduvalt kergem ja need halvemad päevad kipuvadki ununema. Imetlen aga, kuivõrd tublilt nad on kolimistega kohanenud.

Kõige suurem mure oli mul enne meie kolimist, et Cooper teeb sammu tagurpidi oma arengus. Mitmed teised märtsiemad on seda täheldanud, kui kas on kolitud või on Cooperi eakaaslased omale väikemaid õdesid-vendu saanud. Mu kutt aga on mind üllatanud ja on Uus Meremaale tulles kindlasti kõvasti asjalikumaks muutunud. Suurim samm on olnud meie voodist välja saamine ning nüüd on ta iga öö täitsa enda toas. Potitreening on teine, mille ta omas tempos ära õppis. Nüüd omaette elamisse tulles käib ta meelsasti igasugu hädasid suure poti peal tegemas, selle jaoks ei ole vaja talle isegi astet alla, ukerdab end istme peale ilusti ära. Öösiti panen veel igaks juhuks mähkme alla, kuid ilmselt saame sellegi varsti ära lõpetada, sest enamustel hommikutel on see täitsa kuiv.

Sõnavara on tal ka väga palju arenenud ning ma tihti imestan, kui ta väga tarkade ideedega välja tuleb. Lausa naljakas mõelda, kuidas aasta alguses ta UK lasteaed väitis, et ta räägib vaid 1-2 sõna kaupa ja et tal oleks kõneteraapiat vaja. Eks ta siis juba rääkis palju rohkem, vaid sealne lasteaed ei meeldinud, aga laused on tal tõesti nüüd aina pikemad ja grammatiliselt korrektsemad. Keeleks endiselt vaid inglise keel, kuid loodan, et kui ma Amberiga eesti keeles räägin, siis jääb talle ka midagi külge.

Ainus probleem Cooperiga on vaid endiselt ta ülimalt valikuline söömine. Vaikselt hakkab rohkem asju proovima ja kolme toidu pealt on valik juba kümnele lähenemas. Uusim üllatus on see olnud, et ta sööb kalapulki või muid paneeritud kalu. Ehk kunangi saab temast asja ka, endiselt pakun igasuguseid asju. Kolmesele tüüpilisena on ta tujud veel seinast seina ja sellest saavad ka naabrid aru, kui tal paha tuju on või midagi ei meeldi.

Amber muidugi on liiga pisikene, et väga aru saada, kui me ringi kolime. Kui UKs ja Eestis ärkas ta veel ilusti vaid 2 korda öö jooksul, siis endiselt nii kui siia kolisime, ärkab iga 1-2h tagant. Ka endiselt, pea 8kuuselt. Kõik ilusad voldid on endiselt minu piimast, kuid lisatoitu saab ta ka. Lisatoitu saab ta vaid näputoiduna. Cooper sai alguses püreesid ja siis näputoitu lisaks, kuid Amberiga alustasin hiljem ning saab vaid näputoitu, ei mingeid püreesid. Üllatavalt hästi saab hakkama ja olenevalt päevast on tal jube hea isu. Sööb põhimõtteliselt täpselt sama, mida meie, vaid vähem soola üritan tema portsudesse panna. Tükid lähevad ilusti alla või tulevad pärast ära lutsutamist suust välja. Koristamist on hiljem palju, aga ta väga naudib.

Füüsiliselt on Amber Cooperist natukene laisem, aga vaikselt ikka areneb. Istudes on selg täitsa sirge, aga istub vaid kuni umbes minuti, siis läheb üsna kergelt uppi. Käpuli ajab end ka ja õõtsutab mõnuga edasi-tagasi, kuid kui roomata üritab, siis läheb vaid kogemata tagasi. Keerleb ja pöörleb aga mööda põrandat vabalt. Viimase nädala jooksul on talle seismine ka meeldima hakanud. Päris ise veel toest kinni ei saa, aga see meeldib, kui mina või P teda püsti hoiame.

Hambaid on tal ka kaks. Kaalu ja pikkust ei tea.

Lõpuks veel mõned armsad pildid neist :)