Meie elamine Whangareis

HOIATUS! Ma ei hakanud ekstra piltide jaoks koristama, seega on piltidel kerget igapäeva segadust. Lisaks ei ole meil peaaegu üldse mööblit, sest meil hetkel lihtsalt ei ole selleks raha, kuna me peame mu alalise elukoha viisa lähiajal ära tegema. 

Tere tulemast meie kodusse järgmiseks aastaks, mis asub Whangarei linnas Paramount Parade tänaval. Tegemist on neljatoalise ühekordse majaga üsna asustatud piirkonnas. Asikohalt on see hea, kuna P sõidab kesklinna tööle vaid umbes 10-15 minutit. Lisaks paariminutilise jalutuskäigu kaugusel on meist kohalik raamatukogu, 5minutilise jalutuskäigu kaugusel on suur toidupood, Cooperi lasteaeda on 1km ning bussipeatus on otse maja ees, kui ma ise nädala sees linna minna tahan.

Teen siit pildiülevaate tervest elamisest seest ja väljast. Nagu hoiatus ütles, siis elamine on meil hetkel üsna tühi. Kolisime Uus Meremaale siiski ju vaid kolme kohvriga meie nelja peale. Sisseelamiseks ja igasuguseks bürokraatiaks on läinud kordades rohkem raha, kui me esmalt arvasime, seega suurt mööblit me hetkel endale lubada ei saa. Ruumi on meil siin üleliia nagunii, aga väiksemaid elamisi hästi peredele üürida ei taheta meie piirkonnas. Kolmetoalised on pigem paarile või üsikinimestele, seega pidime neljatoalise majaga leppima. Ruumi raiskamine käib meil kõvasti närvidele, mistõttu me tulevikus planeerime omale pisimaja ehitada kusagil, aga sellest ja me muudest vähe ebatraditsionaalsetest tulevikuplaanidest kunangi hiljem omaette postituses. 

Cooperi tuba on ainus, mis on täiesti funktsionaalne ja nagu olema peab. Oma vahva rongivoodi sai ta vanavanematelt, kes selle kellegi käest said. Riidekapid on siin igas toas sisse ehitatud. Cooper valis endale selle toa täiesti ise, kuigi see on kõige väiksem magamistuba. Ju väike poiss rohkem ruumi ei vaja.

Vaade Cooperi toa aknast.

Kõige suurem magamistuba on meie oma. Mina ja P magame veel endiselt õhkmadratsil, sest voodid on maru kallid. Me oleks saanud tasuta voodi küll headelt inimestelt Facebooki kaudu, kuid pehmet mööblit me hästi vastu võtta ei tahtnud, sest mine tea, mis seal peal kõik olnud on. Amberi ilusa võrevoodi sain aga ka tasuta, mis tuli uhiuue madratsiga.

Kolmas magamistuba on meil hetkel mõttetu tuba. Ühes nurgas on Amberi mähete vahetamise asjad, et igasugu ebameeldivad aroomid muust elamisest eemale hoida. Tavaliselt selle kõrval vasakul hoian ta käru, aga piltide tegemise ajal oli see elamistoas ootamas Cooperile lasteaeda järgi minekut. Teises nurgas on musta pesu korv ning pildil on hunnik puhast pesu ka, mille ma just väljast sisse toonud olin, aga mis kappi veel jõudnud ei olnud.

Vaade kolmanda magamistoa aknast.

Meie magamistoa vastas on vannituba, mis on üsna aegunud välimusega, aga funktsioneerib ja puhas. Vannikardin oli tol päeval pesus, sellepärast seda pildil ei olegi. Kolmanda magamistoa vastas on vets, millest ma eraldi pilti tegema ei hakanud.

Eesukse juures on väike pesunurk, kus on pesumasin, mille me jälle lahkelt inimeselt tasuta saime. Peseb küll vaid külma veega, aga eelnevalt saab paar pangetäit kuuma vett kraanikausist masinasse panna ja saab jube hästi hakkama. Peseb aga üllatavalt hästi.

Edasi liigume elutuppa. Nagu eelnevalt ütlesin, siis käru ootas Cooperile järgi minekut. Mööblit taas minimaalselt. Teleri ostsime me pärast kolme päeva ilma teleri ja internetita olekut, sest päris vaikuses õhtuti raamatut lugeda oli ka natukene nüri. Nurgas on näha ka telerikapp, mille me ostsime, aga mis pärast kokku panekut liiga väike oli, kuna me olime totud ja eelnevalt ei uurinud selle mõõte. Diivanit meil ka ei ole, selle asemel on paar suvalist täispuhutavat tooli ja tugitool, mille pesumasina tooja lahkelt pakkus. Eelnevalt ütlesin küll, et pehmet mööbit hästi ei taha vastu võtta tasuta, siis selle võtsin jah. Mu selg ei talu pidevalt põrandal või täispuhutaval toolil olemist, seega on nagu uhke troon.

Elutoast vasakul on ruum söögilaua jaoks, mida meil, ülla-ülla, ka ei ole. Amberi söögitool vaid uhkes üksinduses.

Sealt edasi vasakul on nurga taga köök. Ainus, mis siin oli, oli ahi. Kannu jms ostsime, küll kõige odavamad mudelid. Külmikuta saime ka paar nädalat hakkama, aga iga päev poes käimine muutus jube kulukaks, kui ei saanud asju alega osta ja külmikus-sügavkülmas hoida.

Elamistoast läheb uks verandale, mis on vist mu selle maja lemmik. Kuigi palju seal istuda jõudnud ei ole, siis suve tulles loodan, et pärast laste magamaminekut, saame P'ga seal klaasi veiniga istuda ja justada küll ja veel.

Aias palju peale pesunööri ei olegi, aga ega mul palju aega ei oleks aiatöö jaoks nagunii. Paar seemet panin küll mulda ning üritan esimest korda elus midagi söödavat kasvatada. Kui istikud suuremaks kasvavad, siis lähevad nad ilmselt sellele väikesele platvormile kuuri taga, kuna seal paistab ilusti päev otsa päike peale.

Ja sedasi me ülimalt minimaalselt elamegi hetkel :)

Golfikook P sünnipäevaks

Kuigi ma ei pea end eriti heaks kookide kaunistajaks (sest päris perfektsed Pinteresti-koogid ei tule nad kunangi välja), siis meeldib mulle oma pereliikmete sünnipäevadeks ise kooki teha küll. Nädal tagasi sai P aasta vanemaks, seega oli põhjust jälle küpsetada ja kaunistada (ta eelmise aasta kooki näete siit). Kuna ta aeg-ajalt käib pühapäeviti golfi mängimas isaga, siis tuligi mõte golfi-teemaline kook talle teha, mis üsna efektne välja tuli. 

Kook ise oli kohvikook, kaunistatud võikreemiga, järv oli tavaline tuhksuhkru glasuur ning liiva-auk on purustatud küpsised. Üks mitte nii kena pilt sisust ka, mille ma kiirelt klõpsasin, ennem, kui me selle kõik ära sõime.

Viisa käes, aga...

Viisaavalduse saatsin siinsele Immigratsioonile augustis. Pärast üsna pikka ootamist tuli neilt kiri, et neil oli vaja rohkem tõestust, et P kavatseb siia minuga koos jääda ning et me oleme tõelises suhtes (abielus me olema ei pea). P nimelt on Uus Meremaast 7 aastat eemal olnud, seega saatis kirja seletamaks, et ta kolis nüüd perega siia ning lisas igasugu lepinguid tõestamaks, et ta siia ka jääb (näiteks üürileping, auto liising jms).

Tõetamaks, et me oleme suhtes saatsin neile esmalt kirja seletamaks, kuidas me kohtusime ning kõik aadressid, kus me koos elanud oleme ning erinevaid ametlikke kirju neile aadressidele. Lisaks muidugi laste sünnitunnistused ning mõned pildid. See ei olnud piisav. Seega saatsin neile oma 10 e-maili lisainfoga - meievaheliste meilidega, sõnumitega, pangakonto väljavõtted näitamaks, et me oleme üksteisele raha saatnud, kuna ühist pangakontot meil ei ole, sõnumid, mida ma P tädiga üksteisele saatnud olen, ning meie terve Facebook'i ajaloo ühised postitused, mis tuli mingi 138 lehekülge :D Tundus, et sellest piisas, sest paar nädalat hiljem sain meili, et mul on viisa olemas. Tegemist Temporary Partner Working Visa, millega ma saan siin töötada ka.

Viisaavaldusse olin pannud, et tahan seda võimalikult pikaks ajaks, kuna plaan on siia alatiseks jääda nagunii. Selle jaoks tegin igasugu arstitõendeid ja röntgeni, mida oli vaja vaid siis, kui siin üle aasta olla. Kui passi tagasi sain, siis oli pettumus suur, kuna miskipärast on antid viisa kehtiv vaid märtsini. Ilmselt seetõttu, et mu pass aegub aprillis ning kirjas teile lisasin, et pärast seda viisat saadan avalduse alalisele elukohale nagunii. Seega, saame veel paberitööd teha, kuigi lootsin, et me sellest väikese puhkuse saame ning järgmise viisa jaoks raha koguda saab.

Olen oma kurbusest üle saanud ja hakkame usinalt siis uue viisa jaoks asju ajama. Esmalt on mul uut passi vaja, mille kurjami oleks ma pidanud ikka Eestis olles ära tegema. Seal polnud ma aga kindel, kas see õigeks ajaks oleks kohale tulnud, kuna juhised ütlesid, et see võib kuni 30 päeva aega võtta ja olime seal just täpselt kuu aega. Aga, mis tehtud (või mitte tehtud), see tehtud. Pass siin saadetakse aukonsulile, kes asub Wellingtonis, mis on meist 10h autosõidu kaugusel. Olen temaga ühenduses olnud, aga kahjuks ta posti teel passi saata ei saa, kuid õnneks on tal aeg-ajalt asja Aucklandi, kus saaks ka passi üle anda. Auckland on meist vähem kui 2h kaugusel ja seal on vähemalt P tädi, kelle juures olla saaks, kui vaja ööseks jääda. Wellingtonis pere ei ole, seega hotellid ja värgid oleks lisakulutus.

Passile lisaks on vaja P'l saada karistusregistri väljavõtted Austraaliast ja UKst, kuna kõik mu viisad on tema kaudu. Siis peame vaid avalduse täitma, 1250 dollarit maksma ja jälle ootama. Õnneks minu karitusregistri väljavõtted on neil olemas ning arstitõendid kehtivad ka 3 aastat, seega neid uuesti tegema ei pea. Kui too viisa käes, siis vähemalt on see tähtajatu ning pärast mingit aega saan Uus Meremaa passile ka mõtlema hakata.

Lisaks minu viisale peame lastele ka kodakondsuse taotlema, mida me mõlemad arvasime automaatne olema. Aga tuleb välja, et ei ole. Veel ankeete, 204 dollarit lapse kohta, jne.

Loodame vähemalt, et samal ajal aasta pärast on meil kõik korras, saame rahus elada, kartmata, et me pere erinevatesse riikidesse laiali kolima peab.