Viisa käes, aga...

Viisaavalduse saatsin siinsele Immigratsioonile augustis. Pärast üsna pikka ootamist tuli neilt kiri, et neil oli vaja rohkem tõestust, et P kavatseb siia minuga koos jääda ning et me oleme tõelises suhtes (abielus me olema ei pea). P nimelt on Uus Meremaast 7 aastat eemal olnud, seega saatis kirja seletamaks, et ta kolis nüüd perega siia ning lisas igasugu lepinguid tõestamaks, et ta siia ka jääb (näiteks üürileping, auto liising jms).

Tõetamaks, et me oleme suhtes saatsin neile esmalt kirja seletamaks, kuidas me kohtusime ning kõik aadressid, kus me koos elanud oleme ning erinevaid ametlikke kirju neile aadressidele. Lisaks muidugi laste sünnitunnistused ning mõned pildid. See ei olnud piisav. Seega saatsin neile oma 10 e-maili lisainfoga - meievaheliste meilidega, sõnumitega, pangakonto väljavõtted näitamaks, et me oleme üksteisele raha saatnud, kuna ühist pangakontot meil ei ole, sõnumid, mida ma P tädiga üksteisele saatnud olen, ning meie terve Facebook'i ajaloo ühised postitused, mis tuli mingi 138 lehekülge :D Tundus, et sellest piisas, sest paar nädalat hiljem sain meili, et mul on viisa olemas. Tegemist Temporary Partner Working Visa, millega ma saan siin töötada ka.

Viisaavaldusse olin pannud, et tahan seda võimalikult pikaks ajaks, kuna plaan on siia alatiseks jääda nagunii. Selle jaoks tegin igasugu arstitõendeid ja röntgeni, mida oli vaja vaid siis, kui siin üle aasta olla. Kui passi tagasi sain, siis oli pettumus suur, kuna miskipärast on antid viisa kehtiv vaid märtsini. Ilmselt seetõttu, et mu pass aegub aprillis ning kirjas teile lisasin, et pärast seda viisat saadan avalduse alalisele elukohale nagunii. Seega, saame veel paberitööd teha, kuigi lootsin, et me sellest väikese puhkuse saame ning järgmise viisa jaoks raha koguda saab.

Olen oma kurbusest üle saanud ja hakkame usinalt siis uue viisa jaoks asju ajama. Esmalt on mul uut passi vaja, mille kurjami oleks ma pidanud ikka Eestis olles ära tegema. Seal polnud ma aga kindel, kas see õigeks ajaks oleks kohale tulnud, kuna juhised ütlesid, et see võib kuni 30 päeva aega võtta ja olime seal just täpselt kuu aega. Aga, mis tehtud (või mitte tehtud), see tehtud. Pass siin saadetakse aukonsulile, kes asub Wellingtonis, mis on meist 10h autosõidu kaugusel. Olen temaga ühenduses olnud, aga kahjuks ta posti teel passi saata ei saa, kuid õnneks on tal aeg-ajalt asja Aucklandi, kus saaks ka passi üle anda. Auckland on meist vähem kui 2h kaugusel ja seal on vähemalt P tädi, kelle juures olla saaks, kui vaja ööseks jääda. Wellingtonis pere ei ole, seega hotellid ja värgid oleks lisakulutus.

Passile lisaks on vaja P'l saada karistusregistri väljavõtted Austraaliast ja UKst, kuna kõik mu viisad on tema kaudu. Siis peame vaid avalduse täitma, 1250 dollarit maksma ja jälle ootama. Õnneks minu karitusregistri väljavõtted on neil olemas ning arstitõendid kehtivad ka 3 aastat, seega neid uuesti tegema ei pea. Kui too viisa käes, siis vähemalt on see tähtajatu ning pärast mingit aega saan Uus Meremaa passile ka mõtlema hakata.

Lisaks minu viisale peame lastele ka kodakondsuse taotlema, mida me mõlemad arvasime automaatne olema. Aga tuleb välja, et ei ole. Veel ankeete, 204 dollarit lapse kohta, jne.

Loodame vähemalt, et samal ajal aasta pärast on meil kõik korras, saame rahus elada, kartmata, et me pere erinevatesse riikidesse laiali kolima peab.