Imenatukene käsitööst

Kahe pisikesega kodus olles on aega veel ja veel vähem, et käsitööga tegeleda, aga vaikselt ikka nokitsen, kui ma just eriti varakult ise voodisse ei suundu. Ideid on iga päevaga aga aina rohkem, mida teha tahaks! Tuleb leida jälle töökoht, kus ma rahus nokitseda saaks, haha.

Üks lõpetatud töö on aga see õlasall, mis mulle ookeaniranda meenutab. Mõnus akrüüli ja mohääri segu, mis on mõnusalt pehme.

Kaks praegust poolikut projekti. Vasakul üks väike kampsun Amberile. Alumisel pildil vähe rohkem tehtult. Nüüdseks on vaja vaid varrukad kududa ja viimistleda. Paremal endiselt poolik ja natu-natukene edasi edenenud haapsalu sall. Oi, see on valulik projekt, kuigi süda nii tahaks selle ikka ühel päeval ära lõpetada. See nõuab aga üsna tõsist keskendumist ja õhtuti on silmad selle jaoks tihti liialt väsinud. Aga kunangi see tehtud saab, ma luban!

Täna õppisin Käsitöö Facebooki grupist inspireeritult makrameed ka. Ainus pulk oli lusikas ning paela asemel oli kodus vaid lõngajääke, aga sõlmede õppimiseks sellest piisaks. Amberi väikese uinaku ajal sai valmis pusitud. Esialgu arvasin, et lähen selle peale närvi, aga üllatavalt mõnus ja lõõgastav punumine. Raudselt teen veel ja suuremaid. Idee on neid ehk siin ühel päeval müügiks teha, kuna on üsna Uus Meremaa hõnguline, mis ma arvan, müüks siin seinakaunistusena hästi. Ennem tuleb aga kõvasti veel harjutada.

Maailmaga taas ühenduses

Oleme elus! Oleme õnnelikult ära kolinud ning siin pea kuu aega juba elanud. Meil läks hirmus pikalt aega, et internet tööle saada, sest eelmine üürnik ei olnud oma lepingut lõpetanud. Ma olen üsna suur internetisõltlane, aga aeg ilma internetita oli mõnus. Üritan nüüd kõigest väest nüüd vähem telefon käes istuda ja rohkem elu elada. Mööblit meil veel palju ei ole, sest päris kõiki asju ma kasutatuid vastu võtta ei tahtnud, mida pakuti. Saame aga rõõmsalt hakkama ka õhkmadratsil, muud vajalikud nagu külmik ja teler sai ostetud.

Cooper käib rõõmsalt uues lasteaias, Tikipunga Kindergarten, kus tundub talle rohkem meeldivat, kui eelmises. Hommikuti läheb rõõmsalt lasteaeda ning pärast ei saa ma teda sealt kuidagi koju. Mullegi meeldib see lasteaed natukene rohkem. Vahva on ka see, et ta seal tasuta süüa saab ja ma ei pea enam muretsema, mida talle pidevalt kaasa pakkuda.

Cooperile uues majas meeldib, kuna lõpuks ometi 3,5aastaselt sai ta oma toa! Imelik mõelda, et veel 5-6 kuud tagasi magas ta igal ööl meiega samas voodis. Eestis sai teda esmakordselt eraldi proovitud. Nüüd magab ta hea meelega täitsa omas toas terve öö. Kuu jooksul vaid esimesel ööl hakkas tal hirmus ja tuli meie juurde, aga muidu on ilusti nagu suur mees seal püsinud.

Amber sai vahepeal kuuekuuseks ja selle kuuga sai ta omale kaks esimest hammast all. Alustasin ka lisatoiduga ning ta saab vaid näputoitu, püreedega ma temaga jamada ei viitsi. Alguses ei saanud vedama, nüüd ei saanud pidama. Nii armas on vaadata, kuidas ta hea meelega sööb asju, mida Cooper keelegagi ei katsuks. Kuigi, eks lisatoiduga alustades sõi Coopergi rohkem, ta ülipirtsakus tekkis vähe hiljem. Amber päris ei rooma veel, aga pöörleb ja rullub vabalt. Üritab muudkui edasi liikuda ka, aga läheb vaid kogemata tagasi ja siis saab nii kurjaks.

Muidu läheb elu hetkel üsna rutiinselt, aga juba see on siin tunduvalt lahedam, kui see meil Inglismaal oli. Eile panin lausa mõned seemned mulda, et elus esimest korda üritada juurikaid kasvatada. Pöidlad pihku, et ma oma emalt aiandusgeeni pärisin ja haledalt läbi ei kuku.

Lõpetuseks mõned pildid meie vahepealsetest tegemistest: