Olen tänaseks terve kuu tööl käinud. 4 nädalat koolitust on tehtud ning pühapäeval tegin esimese öövahetuse ka. Kui arvestada seda, et esimene päris töö-öö (neli öö'd!) oli 1. veebruaril, siis sai täpselt 2 aastat kodune olemisest täis, sest just 1. veebruaril ma oma emaduspuhkust kaks aastat tagasi alustasin.
Üldiselt koolitus ise oli väga kerge, polnud väga struktuuri, mida ehk oleks soovinud, aga sain selgeks nii palju, kui ilma päris kõnedeta selgeks saab. Kõik tehniline hooldus on minu jaoks üliuus valdkond ning tuleb tunnistada, et mitmel korral olen end tüüpilise naisena tundnud. Kuid vaikselt hakkavad igasugused terminoloogiad boileritest, külmutusseadetest, tuleohutuse mehaanikast jms isegi selgeks saama. Kuigi õppida on veel palju!
Meie osakonna telefoniliinid avasidki 1. veebruaril, seega sain üks esimestest tööl olla. Küll see oli oodatud päev. Varem tegeles tehnilise hoolduse kõnedega üks teine firma, kuid nad ei teinud eriti head tööd ja seetõttu Morrisons otsustas selle osakonna oma firmasse taas luua. Ehk seetõttu ka nii vähe struktuuri, sest ega keegi eriti ei teadnud, millist struktuuri veel vaja on. Kuid enne esimest tunnistasin, et kuigi ma end väga valmis koolitatult ei tundnud, siis ei teadnud ma ka, mida edasi õppida vaja oleks. Seega ongi parem nüüd kõnedega tegeleda, et aru saada, mille kõigega me tegelema peame.
Esimeseks öövahetuseks valmistusin sedasi, et neljapäeval olin pikalt üleval, lausa 2:30ni. Ärkasin reedel tavalisel ajal ja siis tegin 4st 6ni õhtul uinaku. Kaasas olid paar energiajooki, kohvi, snäkke jms.
Kui saabus südaöö, siis olime kõik elevil. Tööl olin mina, üks teine kolleeg ja üks juhataja. Mõned teised veel, kes kontrollisid, et kõik süsteemid ilusti töötasid. Ootasime ja ootasime ja esimese kõne saime alles kell 1. Seejärel ühel hetkel oli üsna kiire, siis tuli kahetunnine aeg, kui ei olnud taaskord ühtegi kõnet ja hommikupoole, kui meie poed hakkasid avanema, tuli jälle vähe rohkem kõnesid.
Minu kõige esimene kõne oligi vist meie esimese öö kõige suurem probleem. Nimelt ühes supermarketis tuli ühte külmaruumi pahinaga vett sisse ning samal ajal läksid absoluutselt kõik külmikud rivist välja. Arvestades seda, kui palju kaupa neis külmikutes oli, siis oli väga kriitiline olukord. Kuid sain hakkama ja saatsin neile täitsa õige mehaaniku välja. Juhuu! Enamus kõnesid olidki meil külmutusseadmete omad. Hommikul ühel poel ei tulnud uste eest luugid lahti, mis oli ka päris "vahva".
Mida ma siis nende asjade korral ka tegin? Logisin vajaliku info meie ülilihtsasse programmi, mis saatis töökutse vastavale firmale, kes siis pidi 4tunni jooksul mehaaniku poodidesse saatma. Sellele lisaks pidevad kõned neile firmadele, et kuna keegi tulemas on jms.
Üldiselt läks see öö ikka megakiirelt. Eks elevus oli ka sees ja mu energiajoogid aitasid kõvasti kaasa. Väsimust hakkasin tundma alles nii 5-6. ajal, aga õnneks esimene vahetus tuli juba 6:30 kontorisse. Mina olin tööl õhtul kella 21:30st 8ni hommikul. P tuli mulle tööle vastu, viisime koos Cooperi ruttu lasteaeda ning 8:45 olin ma voodis. 3tunnine uinak, siis Cooperile lasteaeda järgi ja ülejäänud päeva laisklesime. Polnud üldse nii hull, kui ma kartnud olin.
Nüüd olen ma nii väga nautinud päevi kahekesi Cooperiga, et kurb on reedesest päevast kolm öövahetust teha. Et ma siis päeval magada saaks, tellisin endale silmaklapid ka, sest korralikku und on päevasel ajal kuidagi vaja. Kõrvatropid tulid ka boonuseks kaasa, aga ma ei ole ära nuputanud, kuidas nad küll mul kõrvas püsivad. Surun ilusti kokku enne kõrva panekut, aga nii kui nad seal paisuma hakkavad, tulevad aga lupsti välja, sest mu kõrvakanalid on liiga väikesed. Aga küll ma magan läbi Cooperi müra kõrvaltoas, kui uni on.
Kahe nädala pärast õnneks saab palka jälle, mida sel korral saan ikka kuu aja eest, mitte vaid 2. nädala eest, siis vähemalt motiveerib natukene rohkem öösiti üleval olema :)
