Ma ei ole superema

Häid jõule! Kuigi ei taha jõuludest rääkida, valid sellest, kuidas mu lapsele ei meeldi magada.

Asjad hakkasid juba üsna hästi minema, kui sain Cooperi öisest piimast lahti ja ta paar korda isegi öö läbi magas. Siis hakkas ta aga korra-kaks nädalas hullumeelsel ajal ärkama, nii kell 2-3, ja magama tagasi ei lähe. Enamustel öödel ärkab, tuleb meie voodisse ja uinub kiirelt. Teinekord on ka natukene piima vaja. Neil öil, kui ta ärkab, ei tee ma temaga mitte midagi teisiti, kui neil, kui ta edasi magab. Tihti kaisutame voodis hea 30-60. minutit, ennem, kui ta hakkab voodist välja ronima ja röökima, kui ma ta voodisse tagasi üritan saada. Siis, et P ikka enne tööle minekut magada saaks, läheme ära elutuppa, kus oleme pimedas, lootes, et kutt uinub, kuni ta telerit nõudma hakkab ja nutab, kui ei saa. Mul on küll kommenteeritud, et miks ma lasen tal keset ööd telerit vaadata, kui ta ei maga, aga teadmata on see kammajaa, mis enne telerit toimus. Lisaks, ei laseks ma iial tal keset ööd nuttu lahistada, kuni ta uinub. Seega vaatamegi vahepeal kell 4. telerit, sest meie päev algas lihtsalt varem.

Päevauinakud on ka aina harvemad ning kui ta magabki, siis läheb õhtul üsna hilja magama , 9 ajal umbes. Jätkuvalt keeldun igasugu unekoolidest, sest saame ju hakkama. Lisaks ei ole mul lihtsalt jaksu nende jaoks. Cooperil on küll kaks vanemat, aga P temaga pärast mängimise muud ei teegi. Aeg-ajalt on koos minuga magamistoas, kui ma üritan Cooperit magama panna ning kui hästi läheb, siis paar korda nädalas vahetab mähet. Kõik otsused, mida laps sööb ja kuhu lasteaeda läheb, on minu teha, selles suhtes on vahepeal tunne nagu üksikemal. Vaid süüa tuleb teha mitmele ja mitme tagant koristan. Seega andke andeks, kui ma ei suudagi olla superema ja mu laps iga päev telerit vaatab. Seda kõike tehes armastan ma teda väga ja muidugi soovin parimat ja annan endast parima teda kasvatades. 

Funsteris käik

Sain eelmisel reedel oma märtsiemade grupist Lucie ja ta tütre Liviaga kokku ning käisime soft play's. Las pildid räägivad, mis tegime :)

Minek! 

Tõeline poiss.

Kaks asjalikku mudilast.

Cooper ja Livia olid minust palju julgemad, mina sellest rajast küll ei julenud üle minna, ronisin kõrval olevast torust läbi.

Sellest hiiglaslikust liumäest tulime paar korda lausa alla. Minu meelest üsna hirmus, Cooperile nii meeldis.

Ja siis lükkas Cooper veel natukene autosid ringi.

Vahepeal istus sees ka.

Siis jälle lükkas.

Ja lükkas. 

Väike lõunapaus. Ma osavalt panin lapsele valge pluusi selga ja tellisin tomatikastmega pastat. Õnneks väga palju ära ei määrinud. 

Kui enda toit otsas, siis otsustas Cooper minu taldrikust ka süüa. Esmakordselt sõi friikaid, millest ta eelnevalt lihtsalt keeldunud on.

Väiksemast liumäest alla.

Uuuups!

Kus on Cooper? See on vaid pisikene väiksematele lastele mõeldud osa.

Koju jõudes arvas Cooper, et ta ei olnud piisavalt autosid ringi lükata saanud.

Mina ilmselt tööle ja laps lasteaeda

Pildil pole postitusega midagi tegemist, käisime lihtsalt ühel päeval jalutamas postkontorisse pakki saatma ja kohtusime kassiga.

Olen juba mõnda aega öelnud, et tahaks Cooperit lasteaeda panna, kui ta kaheseks saab. Ja ega ma siis ise koju kuduma ei jää, läheks ka tööle ära. Nüüd tundub küll, et tööle lähen natukene ennem ta kaheseks saamist. Kui ma selle üle kõvasti pabistanud olen, siis iga päevaga saan aina rohkem tõestust sellele, et ta saaks väga vabalt ilma meieta kellegi teise hoole all hakkama.

Näiteks teisipäeval käisin meie armsas kohalikus lastekeskuses väikeses kahetunnises käsitööringis. Emmed olime ühes toas, jõime kohvi-teed ja nikerdasime jõulukaunistusi ning lapsed olid suuremas mänguruumis sealsete kasvatajate hoole all. Küll ma põdesin Cooperi sinna jätmist, kuigi ise olin vaid teises toas. 20. ja poole kuu jooksul on ta vaid ühe korra meist eemal olnud, kui ta oli kümnenädalane. Siis ta magas kõik need kolm tundi, kui me ära olime. Seega see päris nagu ei loegi.

Igatahes, lipsasin lihtsalt minema ilma, et Cooper näeks, et ma läksin ning hea meelega ajasin teises ruumis vahelduseks teiste täiskasvanutega juttu. Käisin teda küll paar korda üle ukse piilumas. Ühel korral mängis ta ühe kasvatajaga klaverit, kui teised ilusti snäkki nosisid. Teine kord mängis ta ilusti põrandal mänguasjadega. Pooleteise tunni pärast pistis ta küll röökima, aga tundus, et asi oli pigem selles, et ta tahtis õue minna, mitte, et ta mind järsku igatsema hakkas. Otsustasin siis koju ära minna ja jope selga saades oli tal juba tuju hea. Õues koju kõndides ka, aga nii kui koju jõudsime, hakkas jälle röökima ja "õue-õue" nõudma. Läksimegi siis toidupoodi ja lapsel oli õues jälle tuju hea.

Tulles nüüd aga minu töölemineku juurde tagasi. Nimelt, P töö juures alustab jaanuaris uus osakond, mille üks Team Leaderitest P on. Ühel õhtul naljaga ütles, et neil on öövahetusse töötajaid vaja, kas ma ei tahaks. Hakkasin selle üle aga tõsisemalt mõtlema, sest palk on öötöö juures palju parem, kui päevasel ajal töötamine. Lisaks, kui ma töötan kolm ööd reedest pühapäevani, siis me põhimõtteliselt peaks Cooperi vaid esmaspäeval lasteaeda panema, et ma natukene magada saaks.

Töö ise on ka täpselt selline, mida ma teha oskan. Tegemist on Maintenance Helpdesk'iga ehk hoolduse klienditugi, vms. Kui midagi üheski Morrisoni poes või tehases katki läheb, siis helistavad nad just sellele osakonnale, kes võtavad vajaliku info ja organiseerivad vastava mehaaniku sinna parandama. Morrison on UK suuruselt neljas supermarket, üle 500 suure poe, seega tööd ikka jaguks. Lisaks paberitöö kaubaarvetega jms, mida öövahetus enamasti teeks, sest kõnesid on öösel vähem.

Öövahetus on küll üsna pikk - 21:30st 8:30ni hommikul ning tunniajaline paus. Just öötöö hirmutas mind väga ja ma mitu päeva muudkui ütlesin P'le, et ma mõtlen veel. Ta küll siis juba ütles, et ega ta ei sunni ja ma võin mujal ka tööd otsida, kuid see töö mulle ju sobis ja palk meeldis ka. Juhuslikult aga sel nädalal on Cooper teinud mitu korda, et tal läheb keset ööd uni ära. Oleme ärkvel olnud küll 1:30st kui ka 2:45st kuni umbes 10ni hommikul, kui ta lõpuks uinaku tegi. Ja ma ei olnudki päris maas pikali surnud, seega olen üsna positiivne, et ma saaks selle öötööga hakkama, sest viimase kahe aasta jooksul pole ma hästi magada saanud nagunii.

Seega otsustasingi ära, et kandideerin, saatsin oma CV, eile helistati ja kutsuti intervjuule ja täna käisin intervjuul. Küll ma põdesin kodus, sest ma ei ole ju inglise keeles asjalikku juttu ammu ajanud. Cooperiga kodus räägin päev otsa eesti keeles ning teemad, millest ma räägin, on ka väga emme-keeles. Mind intervjueeris üks teine Team Leader, sest P ei saa ju mind intervjueerida. Samuti oleks keegi teine minu otsene juhataja jne. Seal firmas on üsna palju pere-inimesi, seega ei oleks see midagi uut neile. Lisaks teeks me alati nii erinevaid vahetusi, et me iial ei tööta koos, seega peaaegu nagu ei olegi, et me koos töötame. Meil oleks küll siis ka ühist aega vähem, aga ma väga arvan, et see oleks meile vaid hea ja paneks meid koos oldud aega rohkem hindama.

Intervjuu ajal jätsin Cooperi P hoole alla, kes osavalt laskis mõnel oma alluval Cooperiga ringi jalutamas käia. Naistele see aga väga meeldis ja kõik muudkui nunnutasid meie kutti. P hiljem ütles, et Cooper ilusti andis oma käe ühele naisele, kui see jalutama kutsus ja ei vaadanud üldse issi poole tagasigi. Iseseisev noormees ikka.

Igatahes, tagasi intervjuu juurde. Esmalt tegin testi, kus oli mitu kaubaarvet ning eraldi leht kokkuvõttega ja ma pidin märkima, millised vead on arvetel. Seejärel oli intervjuu, mis läks palju paremini, kui ma esmalt arvasin. Kodus P'ga harjutasime eelmisel päeval ja ma nii kokutasin. Intervjuu ajal oli aga närv tunduvalt väiksem ja suutsin üsna ladusat ja enda meelest üsna asjalikku juttu ajada. Kolmas osa oli väike rollimäng, kus mulle anti info ette, mida ma klienditoes pean tavaliselt üle telefoni küsima. Mind viidi ühte tuppa, kus oli telefon ja teisest toast tehti mulle kaks proovikõnet. Pidin siis antud juhiseid järgides õigeid asju küsima, mis oli üsna lihtne, sest telefoni teel klientidega rääkimist olen ma mitmel eelneval tööl pidanud tegema.

Kahe nädala pärast saan teada, kuidas läks. Kodus P'lt küsisin, aga ta ei saanud veel midagi öelda. Mine tea, ehk tuleb veel mitmeid kandidaate, kes on kordades minust paremad. Kuigi esimese testi tulemus olevat mul kõigist senistest kandidaatidest kõige kõrgem olnud, seega ma tunnen üsna positiivselt.

Järgmisel nädalal hakkan siis lähedal olevaid lasteaedu külastama ja Cooperile kohta otsima. Alles ta ju sündis!

Tuleb aga tunnistada, et juba vaid intervjuul käik andis nii palju enesekindlust juurde. Tundsin end natukene rohkem minana, mitte vaid emana.

Beebibuum, aga mitte meil

Küll inglastele meeldib lapsi teha. Mu märtsiemade grupis on suur beebibuum, täna teatas kolm naist, et nad on jälle rasedad. Üks neist viienda lapsega. Kokku on meie 158. liikmelises grupis hetkel vist umbes 17-18 naist rasedad, mis on üle kümne protsendi. Mitmel juba teine laps olemas või veel teevad selle nimel tööd.

Oleks Cooper vähe kergem laps ja P'ga meie suhe hetkel selles mõttes romantiline, siis ehk tahaks ise ka juba. Samas tunnen, et üks on hetkel täitsa paras, sest küll on sellegagi tegu, et ta sööks ja magaks, mis pole temaga kunangi kergelt läinud.

Olgu, tegelikult olen väga kade, et neil on nii stabiilne elu, et nad saavad üldse aega järgnevate laste tegemiseks ja üles kasvatamiseks :P