See postitus on aga millestki väga isiklikust, kuid ma tunnen, et see on midagi, millest ma pean siin rääkima.
See reis on mind aga väga tõsiselt pannud mõtlema oma alkoholi kuritarvitamise üle. On hetki, kui tuleb mõista, et samamoodi jätkata ei saa. See ei ole küll esimene kord, kui ma midagi sellist plaanin teha, aga parem hilja kui mitte kunangi ja seekord olen ülimotiveeritud.
Põhiline põhjus on ülipiinlik klassikokkutulek, millest poolest ei mäleta ma mitte midagi ja mul sõna otseses mõttes olid jalad alt kadunud ning paar üliarmast klassiõde vedasid mu koju ära. Olles eelnevalt kaasale lubanud, et ma jään kaineks, on ka tema minu üle ülimalt pettunud ja pahane. Nagu ma isegi enda üle...
Seetõttu on ülim aeg, et ma võtan oma käitumise üle kontrolli ja ei lase alkoholil rikkuda elu, mälestusi, suhteid. Enesele tunnistamine on esimene samm, eks? Ma arvan, et mingit professionaalset abi mul vaja ei ole ja kusagilt AA rühmast mind nii pea ei leia, annan endast parima, et sellest probleemist iseseisvalt üle saada.
Kainet mõistust!
Ma nüüd tunnistan, et viimane aasta tahtsin peale kurnvat ja pikka tööpäeva alati siidrit. Tavaliselt 1,5-liitrine, see läks aina tihedamaks, nii, et mees pidi juba märkusi tegema. Vajasin lõõgastuseks siidrit, mõtlesin küll, et see võib kehvasti lõppeda. Õnneks võtsin end käsile ja hakkasin trenni tegema, see juba lõõgastas iseenesest ning lisaks ei mahtunud tervisliku elu juurde need siidrikalorid :)
ReplyDeleteNüüd aga olen hoopis tervislikel põhjustel alkoholist eemal, naljakas, kuidas siis ei ole mingit vajadust ja päeva pealt ei lähe alkohol alla :) Ehk siis ootan beebit!
Tubli oled. Kui palju sa siis jood, et arvad, et see probleem on?
ReplyDeleteAsi ei ole tiheduses vaid kogustes ja oma piiri mitte tundmist, mis on minu meelest üsna probleem. Eestlaste jaoks ehk üsna tavaline, aga minu jaoks enam mitte.
Delete