Kunangi ei sallinud ma teise ringi riideid üldse. Ehk seetõttu, kuna enamus mu enda riideid tulid kaltsukatest ning kuigi ma teadsin, et neist saab väga korralikke asju, kui tekkis võimalus kõik uued asjad osta, seda ma ka tegin. Ehk just see nimetus "kaltsukas" tekitab vastumeelt. Nii UKs kui ka siin Uus Meremaal on teise ringi poed alati mingi heategevusorganisatsiooniga seotud, kellele kõik tulu läheb.
Just lastele keeldusin ma pikalt teise ringi asju ostmast-saamast. Cooperil ja Amberil olid vaid uhiuued riided pikalt. Kuid siis oli meil kaks sissetulekut ja ainult kaks last. Nende väga korralikud riided ma samuti müüsin või andsin ära, aga ise neid ostma ei hakanud. Vaid Amberiga hakkasin ma mingis eas siinsetes humanates käima ja talle vahvaid kleite ostma, kuid tavaliselt ma peale kleitide väga palju rohkem ei uurinud laste riietest. Täiskasvanute omadel käisin paar tiiru üle ja sain väga väga kenad ja korralikud pluusid väga väikese raha eest ja eks nii see vaikselt hakkas.
Kui ma Hunterit ootasin, siis keegi pakkus Facebookis kasutatud riideid esimeseks eluaastaks $20 eest. Mõtlesin, et proovin sedasi pimesi ostmist. Ja vau! Suur kastitäis riideid ja nii korralikud! Keegi teine pakkus siis portsu vastsündinu riideid täiesti tasuta. Päris uhiuue beebi riideid oleks juurde vaja olnud, seega võtsin selle pakkumise ka vastu. Ja jälle oli tegemist ülimalt korralike riietega. Seega, enne Hunteri sündi oli tal korralik kapp riietega olemas ja nende jaoks ma ise kulutasin väga minimaalselt.
Mainiks ära, et siin antakse tasuta asju väga tihti ära. On neid, kes müüvad, aga ka neid, kes väga tihti lihtsalt annavad ära. Oleme ise samuti teinud näiteks kolides. Nii riideid, mööblit kui ka muud kraami. Enamasti käib see Facebooki kaudu, nii eraldi tasuta andmise (pay it forward, mis tähendab, et kellegi heateo tasuks teed ise kellelegi teisele edasi heateo) gruppides kui ka kohalikes emmede gruppides. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja õigel ajal jaole saada.
Sedasi olengi ma hakanud meie lastele riideid saama täiesti tasuta. Kõik mis neile väikeseks jääb ja veel korralik on, läheb järgmistele edasi admiseks. Mõned üksikud riided siit sealt olen neile ostnud ka ning need panen tavaliselt ka edasi andmise pakkidesse, et järgmistele kasutajatele rõõmu teha.
Näiteks kui me Whangareisse tagasi kolisime oli meil väga minimaalne garderoob. Küsisin ise julgelt kohalikust emmede grupist, et kas kellegil oleks midagi ära anda või soodsalt müüa, sest muidugi on kõigil lastel samal ajal kasvuspurt. Mõne jaoks oleks ehk küsimine ülimalt piinlik, aga seda samuti tehakse siin nii tihti ja see on nii tavaline. Mainiks ruttu ka ära, et lapsed käivad siin kõik üldiselt üsna suvakalt riides ning lasteaias käiakse meelega vanemate ja rokasemate riietega, sest need saavad mustaks nagunii. Suurlinnades on see raudselt teistmoodi ja on meie vähe chillimas linnas ka neid, kes lapsed uhketes riietes lasteaeda saadavad ja siis kasvatajatele ütlevad, et nood silma peal hoiaks, et laps mustaks ei saaks. Mis on ju üsna jabur. Igatahes, küsisin ja vaid paari inimese käest sain NII palju asju ja nende eest nad midagi ei soovinud. Pakkisin meie väikeseks jäänud riided kokku ja andsin samuti edasi.
Näiteks eile just pakkus üks naine 2aastase poisi riideid ära anda. Hunter on meil hetkel umbes 18-24kuu riietes, mõned üksikud esemed on täpselt 1aastase suurusele, kuna ta on nii pontsu. Saime sellise hunniku:
Sorteerisin läbi ja paar asja läksid ära viskamisele, kuid enamus olid väga väga korralikud. Mõned lähevad juba nüüd selga ja enamus ootavad veel paar kuud kasvamist, kuid vähemalt oleme järgmiseks kasvuspurdiks valmis. Ja lähipäevil saan jälle meie väikeseid riideid sorteerida ja neist lahti saada.
Kuna ma ei ole pea kolm aastat tööl käinud ja midagi sisse ei too, siis ma ise tunnen, et see on vähemalt minu viis panustada meie majapidamisse. Väga vaesed me ei ole hetkel, kõhud on täis ja maksud makstud, aga ega me päris priisata ka ei saa. Lisaks on taaskasutuse teema mulle aina rohkem hingelähedane ja ma tunnen hästi, et ma ei osta hulga masstoodetud riideid, sest need oleks ainsad, mida meie eelarve lubada saaks.
Samuti teen natukene koostööd ühe üsna uue heategevusorganisatsiooniga meie linnas, mis päästab kangaid-riideid prügimäele minekust. Teeme omakorda koostööd kohaliku Salvation Armyga ning sorteerime läbi riided, mis nad muidu prügimäele saadaks. Tihti on neist väga korralikke asju, kus vaid väike auk või väike plekk või puudub nööp. Meil on grupp vabatahtlikke, kes neist siis midagi uut teeb või nad ära parandavad. Mõned riided, kusjuures, on lihtsalt täiesti korralikud ja meie jaoks arusaamatu, miks nad äraviskamisele mõeldud on. Kuid selle jaoks me neid päästamegi! Palju läheb asju teistele heategevusorganisatsioonidele ning vabatahtlikud ise saavad ka mõned esemed, kui midagi silma jääb. Oma mudilastele olen sealt paar asja saanud. Näiteks Amberile ühe talvejope, mille sisemine vooder oli natukene katki, kuid väljastpoolt oli väga korralik. Parandamine võttis mul mingi 5 minutit ja lapsel jope olemas. Veebruaris avasime just oma väikese poekese ka, kus me ümbertehtud esemeid müüme ja algus, enne koroonat, oli väga edukas. Minu panus on ribadeks lõigatud t-särkidest uute asjade tegemine, heegeldan ja koon neist igasugu asju. Paar naist teevad sama ning õmblejaid on meil ka üsna mitu. Vahva seltskond ja me teeme midagi head, mis on super.
Lõpetuseks mõned pildid näitamaks, mida lapsed siis kannavad ka. Päris kaltsakad nad ei olegi :)
