Kuidas me 2,5 kuud kaubikus elasime!

Jah, lugesite pealkirja õigesti :) 

See postitus sellest on küll üsna pealiskaudne üldistest asjadest, mis mul hetkel aega parajaks tehes pähe tulevad. Küsige julgelt kommentaarides pisiasjade kohta, mida teada tahaks ja ma teen neist eraldi postituse, kui rohkem aega leian.

Natukene taustalugu esmalt. Olen eelnevalt kunangi vist isegi siin maininud, et meid on pisimajad ja natukene teistmoodi elamine võlunud. Mida aeg edasi, seda rohkem lugesime-uurisime ka selle kohta, kuidas kaubikuid elamiskõlblikuks muuta ja kui paljud inimesed neis elavad. USAs on see super populaarne, enamus YouTube videod on sealt pärit. Kuid elades sellist elu ise, oli selge, et see on ka siin Uus Meremaal väga levinud elustiil. 

Miks siis? Mida rohkem me Nelsoni ligidal elasime, seda rohkem saime aru, et sealses väikeses kohas saab hea töökoha küll vaid tutvuste kaudu või peab väga õnnelik olema, et midagi normaalset üldse reklaamitakse. Pl tööd küll oli, aga ei midagi sellist, mis teda eriti motiveeriks. Oli mõni aeg kiivikasvanduses ning viimane töö oli ühes kaubanduskeskuses. Kandideeris pidevalt neile vähestele parematele töödele, aga neist ei kuulnud iial midagi tagasi. Seega aina rohkem käis peast läbi mõte, et koliks jälle kuhugi. Samuti tahtsime rahaliselt natukene targemad olla ning üür on alati üks, kuhu peamine raha läks. Seega kaubiku renoveerimise idee oli vaja teostada. Mõeldud tehtud!

Leidsime Mazda Bongo, mis on üsna pisike, kuid milles oli viis istekohta, mis on kaubikute kohta üsna haruldane. Kolm tagumist olid veel toolil, mis eest ära üles käis, mis oli eriti super. Palju videote vaatamist, hakkasime ehituspoest vaikselt materjale ostma ja ehitama. Meie kaubik sai ruumipuuduse tõttu küll üsna minimaalne võrreldes paljude teistega internetiavardustes. Köögi asemel oli meil lihtsalt väike matka-gaasipliit ning vetsus käisime avalikes, mida õnneks siin igal pool leidub. Pesus käisime ujulates, jõusaalis või aeg-ajalt üürisime hotellitoa. Ruumi võttis kaubikus voodi, mille all asusid kõik meie vähene maine varandus, kuna saime kõigest jälle rõõmuga lahti saada, mis me majas elades kokku muretsesime. 

Esmalt suundusime omadega Wellingtoni, mis oli Nelsonist vaid väikese praamisõidu ja paaritunnise sõidu kaugusel. Magamiskohtadeks valisime vaiksemad tänavad-nurgatagused, kus keegi meid segamas ei käinud. Päeval veetsime palju aega väljas. Majas elades olime väga laisaks läinud ja käisime väga harva kusagil midagi tegemas, sest kodus oli kõik olemas. Nüüd käisime jalutamas, mitmetel mänguväljakutel, ujumas jne. Phil käis Wellingtonis mõnel intervjuul ja sai isegi paar head pakkumist. Ta oli ühel kohal peaegu alustamas, kui ta endine töökoht Whangareis tuli veelgi parema pakkumisega välja.

Tolleks ajaks hakkas meil imenatukene mustlaselust kopp ette ka saama ning olime hakanud ümbruses elamisi vaatama. Wellingtoni üürihinnad olid aga meeletud. See, mida me lubada saanud oleks, oleks P tööst oma 40 minutilise sõidu kaugusel olnud, mis taas väga ideaalne ei olnud. Teadsime, et Whangareis oleks rent odavam ning ka kaubikuelu, kui seda pikemalt elada, oleks mõnda aega kergem, seega asusime sinna teele.

Whangareis oli tõesto freedom camping palju kergem, kui suurlinnas. Palju kohti, kus eraldi parkimisplatsid kaubikutele ja teistele matkaautodele, kus olid vetsud, vesi jms. Põnev oli jälgida, kuidas tihti samad kaubikud meiega samades kohtades ööbisid. Täitsa vahva oli teada, et nii paljud samamoodi elavad ja me ei olegi päris segased. Turistid alati paistsid välja, kuna nad vedasid suvalistel parkimisplatsidel lauad-toolid välja, kui päris sedasi elajad olid palju salajasemad. Siiski tuli tunnistada, et selline elustiil on palju kergem ja põnevam, kui mööda riiki sõita, mitte ühel kohal pikemalt peatudes.

Üldiselt tekkis meil sellise elustiili suhtes love-hate suhe. Iseenesest oli väga lahe olla nii minimalistlik ja vabadus teha ja olla nagu tahame oli mõnus. Kuigi lapsed olid supertublid kogu selle aja, siis tundsime aina rohkem, kuidas neile on rohkem ruumi vaja. Üritasime iga päev ikka kusagil jalutamas käia, et nad end tühjaks joosta saaks. Need korrad, kui me öö hotellis või AirBnBs veetsime, oli nii armas näha, kuidas nad lihtsalt ringi jooksid. Seega otsus naasda tavalisse ellu oli eelkõige nende pärast. Oleks vaid mina ja P, siis oleks me sedasi vabalt pikemalt elada suutnud. 

P töökoht küll natukene venitas algusega, aga lõpuks sai ta tööle ära. Üksinda kolme lapsega väljas käik oli alati üsna karm, aga sain hakkama. Paar nädalat hiljem leidsime endale ka maja rentimiseks, kuhu me paar nädalat hiljem sisse kolisime. Oleme tänaseks päevaks siin kolm nädalat elanud ja tunnistan, et mustlaselu mind tagasi ei kutsu. Oli vahva seiklus, mis pani mind palju rohkem hindama aega oma pere ja lastega, aga oma köök on ikka parem :D 

Mainiks veel ära, et meie viimased ööd majata oli kõige hullem! Hunter oli juba nädal aega haige olnud ning ühel õhtul üllatas meid suurima oksega, mida me keegi iial näinud olime. Järgmisel, mis oli eelviimane majata olekust, ööl hakkas Amber toitu üles ajama. Oma hea mõned korrad öö jooksul. Oli terve päeva loid ja öökis mõned korrad lisaks. Mul tol päeval kõht muudkui valutas ja jooksime vetsu vahet. Seega päris viimaseks ööks pidime hotellitoa muretsema, et haigeid lapsi paremini hoida. Väiksemad muutusid natukene paremaks, kuid siis otsustas Cooper ka paar korda oksendada. Õnneks ta  oli kõige vähem haige. See oli terve meie selle elu jooksul kõige suurem hirm ja nii täpselt viimasteks päevadeks sain selle ära kogeda. Majja tulek oli selle võrra veel parem. Nüüd on sellele tagasi mõtlemine küll üsna naljakas.

Lõpetuseks ports pilte ka meie väikesest seiklusest.

Küsige julgelt, mida veel teada tahaks! Me suundume paari tunni pärast järgmisele seiklusele. Nimelt, mu pere Eestist on siia poole esmakordselt teel! Me ei ole neid üle 2 aasta näinud ja ilusti mu sünnipäevaks, mis on homme, jõuavad nad kohale. Oleme nende kolmenädalaseks külastuseks Wellingtonis maja üürinud, sest kui nad tulemas olid, siis me veel arvasime, et oleme seal. Võrreldes Whangareiga on meil seal rohkem teha nagunii ja maja on üsna võrratu vaatega. Järgmise korrani!