Tuesday, 12 March 2019

Meie pere uus pesamuna! Sünnituslugu ja esimesed 10 päeva


Tere meie pere uus pesamuna, Hunter Wolf E (nagu teistelgi, P'i perekonnanimi, mida ei hakka siia kirja panema)! Ilmavalgust nägi ta 2märtsil 2019 kell 15:34 Uus Meremaa aja järgi. Pikkust sündides 51cm ning kaalu 3,75kg.

Taaskord üsna kiire sünnitus, samas nii teistsugune eelmistest. 1/03 olin täpselt 39 nädalat ning ämmaemand külastas meid kodus. Uriinis oli natukene rohkem proteiini, mu vererõhk oli kõrgem kui tavaliselt ja beebi südametöö oli natukene kõrge. Esimese kahe kohta ütles ämmaemand kohe, et ilmselt läheb varsti sünnituseks. Ma kahtlesin, sest mingeid märke väga polnud. Korki oli paar nädalat eemaldunud, survet ja valu oli olnud pikalt. Käisime aga igaks juhuks haiglas beebit kontrollimas, kõik oli korras.

Kodus asjatasin edasi, tegin just õhtusööki, kui järsku katkesid veed. Mitte palju, aga piisavalt, et püksid natukene niiskeks teha. Ei mingeid tuhusid. Amberiga olin valmis pressima hakata, kui veed läksid, seega olin üsna hämmingus. Helistasin ämmakale, kes ütles, et anna teada, kui valutama hakkan. Veed muudki tilkusid, pidin lausa Amberi mähkmed alla panema, sest sidemetest oli vähe. Tilkusid hommikuni, kui ämmakas helistas, et tule igaks juhuks kontrolli.

Võtsin igaks juhuks koti kaasa ja kell 9 olin haiglas. P läks lastega koju ja ütles, et raudselt tulen ma ümarana tagasi. Olin jälle monitoril, avatust oli 3cm, ikka ei mingeid valusid. Ämmaemand küsis, et kas tahan koju tagasi minna ja vaadata, mis ise juhtub, või kas aitame natukene kaasa. Otsustasin kaasaaitamise kasuks, kuna kartsin, et kui sünnitamiseks lähebki, siis on see kiire ja elame haiglast 20min sõidu kaugusel.

Kell 10:30 pandi tilguti kätte ja hakkasime ootama. Tundsin kergeid tuhusid, aga ei midagi tõsist. Kell 13 sain antibiootikume ja rohkem tilke. Tuhud olid nagu natukene valusamad, aga ikka ei midagi kannatamatut.


Vaatasin paar seriaali ning hakkasin beebile papusid kuduma. Vaatasin, kas enne saan papud või beebi.

Kell 14:50 olin ainul 4cm. Ämmaemand andis korraliku stretch and sweep'i, pole kindel mis see eesti keeles on, aga põhimõtteliselt venitatakse emakakaela, mis sünnitegevusele kaasa aitab. Siis aga hakkas midagi toimuma ning 10 minutit hiljem palusin gaasi valude talumiseks.


Siis tuli tung pressida ja umbes 3 pressiga oli poiss käes! Kell 15:34, aktiivne sünnitegevus märgiti 43 minutit, kui läksin 4cm'st beebini.

P jõudis lastega meid vaatama umbes kella 18 ajal. Cooper oli elevil uue venna üle, Amber mitte nii väga. Käisin pesus ning kell 20 jõudsime kõik ilusti koju.


Hunter on tänaseks 10 päeva vana. Tuleb tunnistada, et raudselt kõige raskem vastsündinu, kes meil olnud on. Esimesed mitu ööd ta lihtsalt kisas gaasidega ja ma sain umbes 2h und öö peale. Ööd on natukene paremad, aga gaasid ikka vaevavad. Proovime igasugu erinevaid asju ja meetodeid, ehk leiame, mis aitab. Päeval õnneks magab hästi ja palju, just õhtud on meil natukene valjud. Oh ja kopsud on mehel vägevad, kisab nii mis vähe!

Imetamine läheb enam vähem. Imetamisvõte pole tal veel korralik ning tihti sahmerdab, mis ilmselt tekitab rohkem gaase ka. Kaalu kaotas ta 5päevaks 8%, kuid järgmise neljaga võttis 80g juurde, seega ikka kosub ka. Ma imetan Amberit ka veel, kes on sellega ka nagu vastsündinu. Enamuse päevast istun, rind paljas, üks laps ühel pool ning teine teisel pool, ja olen nagu tõeline lüpsilehm. Olen aga suutnud sedasi mõlemad isegi korraga magama saada, siis tundsin end küll hetkeks nagu superema.


Cooperile endiselt meeldib uus venna väga. Patsutab ja ütleb, kui armas ta on. Eile õhtul just panin Cooperit magama ja ütlesin vabandist, kui Hunter väga vali on. Cooper armsasti ütles, et ei ole hullu, ta nutt on nagu laul. Kuuleks meie seda vaid ometi lauluna...

Amberile on endiselt muudatus suur ja ebameeldiv. Vennast on üsna savi. Ainult suur hirm on, et piim juuakse käest ära. Loodan, et kui nad mõlemad natukene kasvavad, saavad suurteks sõpradeks.


Ma ise sel korral sain vaid paar ilupistet. Füüsiliselt on kolm kiiret sünnitust aga oma jälje jätnud ning mul on kerge prolapsi. Üritan võimalikult palju puhata, mis küll kolme lapsega kõige lihtsam pole. Loodan, et keha parandab end ise palju, kui lõpuks arstile saan ja sealt edasi vaatame, mis saab. Ilmselt ei näha mind aga ennem, kui sünnitusest 6 nädalat möödas.

Emotsionaalselt on ka raske olnud, mida ma väga eelmistega ei täheldanud nii kohe peale sünnitust. Cooperiga oli mul natukene hiljem sünnitus järgne depression, aga pärast Amberit oli kõik korras. Nüüd aga tulevad pisarad nii kergelt silma ja ma tavaliselt ei ole üldse nutja. Eks kolmega ole raske alguses, meil pole ühtegi pereliiget ka ligidal, kes aitaks. Lisaks see, et mu keha natukene alla annab, tekitab palju tusku. Küll aga kõik paika loksub ja emotsioonilained ka vähe rahunevad.


Väikemees on kõike seda väärt ja küll on kergem, kui ta suurem on. Mulle pole kunangi vastsündinu periood meeldinud, pigem, kui nad natukene asjalikumad on. Üritan aga iga hetke nautida, sest ma olen 99,9% kindel, et kolme lapsega on minu limiit küll täis. Kolm imearmast last teevad hinge õnne ja armastust täis.

13 comments:

  1. Palju õnne! Viimasel pildil nii suure venna sarnane :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh! Vaikselt hakkab teda viskama jah :)

      Delete
  2. Palju, palju õnne!

    ReplyDelete
  3. Palju palju õnne 🙂ja jõudu 🙂

    ReplyDelete
  4. Palju õnne kogu perele! ❤️
    Ma su postitusi lugedes mõtlen et äkki sul kunagi aega kirjutada kuidas seal sünnitada oli võrreldes uk-ga. Jaksu sulle ja kiiret kosumist

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siinne kogemus oli palju personaalsem. Inglismaal oli ämmasmandaks, kes iganes ligidal oli, haiglas, kes iganes tol päeval tööl oli, keda ma iial varem kohanud polnud. Siin aga valivad naised endale algusest lõpuni ühe ämmaemanda, kes nendega tegeleb raseduse ajal, toob beebi ilmale ja käib kuni 6 nädalani kontrollimas. Hea, et on üks inimene, kes teab kõigist mu eelmistest, mida ma soovin, milline ma olen jne. Ämmasmandatel on küll tihti kolleegid, kellega korda mööda nt nädalavahetusi tehakse. Minu ämmaemanda kolleegiks on ta enda ema, kellega ma ka enne sünnitust paar korda kohtusin. Mul juhtuski nii, et just tema oli tol nädalavahetusel valves ja tõi Hunteri ilmale. Samas mulle see sobis, sest olin temaga ka väga rahul.

      Mis mulle on veel silma jäänud, et imestamist toetatakse palju rohkem. Kui nt Cooper mul üldse imetama ei hakanud, ei pakkunud keegi varianti ise piima lüpsta, vaid toodi kiirelt rpa. Ise olin loll siis veel ja ei osanud küsida. Edasine toetus ta rinnale saamisega oli ka kohutav, mistõttu ta meil enamasti rpa peal oligi. Siin aga nt mitmed naised mu sünnigrupis annavad imetamise ajal väikese voolikuga pumbatud lisapiima, kui alguses natukene vähe piima. Nii saab laps piisavalt süüa ja on samal ajal rinna otsas, et imetamine ikka selgeks saada ja piima tootmist soodustada. Inglismaal raudselt surutaks neil juhtudel rpad jälle peale.

      Igatahes siinne kogemus oli palju palju etem! :)

      Delete
    2. Mulle see ühe ämmaemanda asi meeldib. Ma tean et mõned asjad Inglismaal ja Šotimaal erinevad aga sünnitamise kohapealt ei tea. Ma rasedana ühe äe jälgimise all aga haiglas jah see kes parajasti tööl. See vist teil erinev, siin nad ju Community midwife ehk gramm teine roll. Õnneks imetamisega mul head kogemused kuid olen sama kuulnud mis sul. Mind mõlema lapsega aidati ja juhendati ja kontrolliti tite imemisvõtet. Aga see kindlasti oleneb ja erineb haiglati palju. Hea kuulda et sul nii positiivne kogemus, see annab palju juurde. Aga see 6 nädalat kontrollimas käimine on väga äge, et ei pea ise kuskile ronima

      Delete
  5. Palju 6nne poja synni puhul! Kuidas teda eesti keeles kutsuma hakatakse, m6lemad nimed on t6lgitavad :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Nime tõlkima ei hakka, eestlased võivad ilusti Hunter (hanter) öelda 😊 Mu nimi Mari, seda mujal elades ma Berry'ks ei tõlgi 😄

      Delete

Lihtne elu ja minimalism

Selle postituse ainus minu tehtud pilt. Teised kõik Pinterestist.  Lihtne elu ja minimalism on mind huvitanud juba sellest ajast, kui me...