Nädal tagasi sai meie pere pisipreili kaheseks ning viimane aeg on temast ka väike vahekokkuvõte teha. Selle aasta sünnipäevad on meil küll natukene väheerilised olnud, kuna meie uus pereliige eelistab öösiti karjuda magamise asemel, aga küll järgmine aasta teeme tasa.
Kinke sai Amber vaid paar - ehitusklotsid ning pildilolev rongirada. Nukkudega ta meil eriti ei mängi. Mitte, et meil kodus neid eriti olekski, aga mängurühmas samuti jäävad nood väga harva talle näppu ja kui, siis leiavad nad väga kiirelt oma tee põrandale. Viimati käies mängis Amber aga kahese kohta üsna pikalt taolise rongikomplektiga, mistõttu ta selle omale saigi. Kasutust on see palju leidnud, raudselt oli hea ost. Sünnipäeval me väga muud ei teinudki, mängisime palju koos, vaatasime vaid Amberi lemmikmultikaid ning õhtul sõime kooki.
Amber on raudselt meie pere kõige elavam liige. Tihti mõtleme P'ga. et kust ta oma iseloomu ja särtsakuse küll saanud on, sest me oleme ise üsna rahulikud. Mine tea kust, aga igav temaga ei hakka. Kui tuju on hea, siis ikka sajaga, kui tuju on nukker, siis ikka on väga hull. Mingit vahepealset vaikne olemist tema puhul eriti ei ole. Kui on, siis on ta ilmselt väsinud või haige. Õnneks seda viimast on ta meil väga harva olnud.
Ta on meil suur looduslaps, kes ainult vees elakski, kui saaks. Õues mängib üsna palju ning igal võimalusel otsib kõik lombid või veeanumad üles. Cooperiga võrreldes tundub ta natukene sportlikum olevat. Jookseb nagu tuul, viimase kuu jooksul on vaikselt hüppama ka hakanud, kuigi maast ülestõuset on vaid sentimeeter või nii, aga nii armas on vaadata, kui ta harjutab. Palli lööb väga täpselt, sama on viskamise ja püüdmise kohta. Eks näis, kas temast saab meie tuleviku spordilootus.
Söömine on tal teine lemmiktegevus. Raudselt palju vähem pirtsakas, kui ta suurem vend. Ja kogused on üsna mehised. Suur lemmik on riis India kanaga või spaghetid, tomatit nosib meeleldi, konservaprikoos meeldib ka väga ning puuviljadest nektariinid või apelsin. Ja palju palju muud! Hea meelega ootan, kui ma talle saan kunangi lasteaeda või kooli lõunat kaasa teha, sest saab vähemalt erinevaid asju proovida.
Imetab ta meil ka veel üsna palju. Ma hea meelega tahaks, et ta juba vaikselt vähem piima nõuaks, aga jõuga keelata ma ka ei taha, seega vaatame ja ootame, kuna ta ise sellest loobumiseks valmis on. Uue venna saabumisega on ta kohe eriti palju imetama hakanud, aga nii palju, kui ma teiste kogemusi lugenud olen, siis täiesti normaalne kohanemisperioodil. Aeg ajalt, kui ta piima nõudma tuleb, siis saan ta tähelepanu millelegi muule suunata, kuid kui see ei toimi, siis hüsteeriline nutt on suur tulema, kui ta kohe nüüd ja praegu piima ei saa. Seega imetame aga rahus edasi ning loodame, et ta mingi aeg ise seda vähem tahab.
Imetamisega käsikäes on magamine. Lõunaunesid teeb ta vaid ühe, mis on enamasti 2-3 tundi pikk. Ajalt täiesti oleneb, mõni kord on keskpäeval magamas, teinekord veab kella 15ni välja. Ööuni algab tal tavaliselt kella 22 ringis. Kui ta aeg ajalt jääbki miskipärast varem magama, näiteks 19-20 ajal, siis on garanteeritud, et mingi aeg on ta öösel paar tundi üleval. Ööuni läks tal alles nii 20-21 kuu vanuselt natukene paremaks, enne seda ärkas ta iga 1-2h tagant. Siis hakkas ta vaid 2-3x öö jooksul ärkama. Magab meie voodis, minu ja P vahel. Jaanuaris ma proovisin teda väikesel pesal põrandal ning oli veel parem, tihti ärkas vaid korra ning päris mitu korda magas läbi öö. Nüüd väikevennaga on meil asjad natukene teised, ta on voodis tagasi, aga mina ja P seal korraga ei ole, vaid oleme väikese kisakõriga elutoas. P on tihti pikalt üleval ning kutsub minu vaid, kui kutil kõht tühi on ning kui ta lõpuks voodisse läheb, siis magan ma viimased paar tundi diivanil, kui saan. Proovisime korra kõik ühes toas ka, aga kuna Hunter on meil üsna vali, siis äratas ta Amberi väga kiirelt üles ning kahte korraga üritada kussutada on natukene raske. Praegu on Amber hakanud taas pigem 2-3 korda öö jooksul ärkama, kuid eile öösel oli seda vaid korra, ehk hakkab vaikselt paranema. Magama läheb ainult minuga, tissitab mõnda aega, siis keerab selja ja paari minutiga magab. Samuti öösiti on piima vaja, et magama tagasi minna, muidu nutab haleda häälega, kui issi teda lohutada üritab.
Kõnet tal veel eriti ei ole, vaid väga üksikud sõnad. Temaga olen vaid inglise keeles rääkinud, lootes, et ehk ta hakkab varem rääkima, kui Cooper seda tegi, aga hoopis vastupidi. Aru saab ta imehästi ja kehakeelega väljendab end suurepäraselt. Veel me ei muretse, kuna üksikud sõnad hakkavad ikka vaikselt tulema. Viimane uusim on "no" ("ei" eesti keeles), mida ta isegi vaikselt õiges kontekstis kasutab. Näiteks täna just imetasin Hunterit ja teda samal ajal ning mingi hetk näitas ta näpuga Hunterile ja ütles "no", haha. Kuna kõne ja potilkäimine olevat omavahel seotud, siis mähetes on ta meil endiselt ja pole ühtegi märki, et ta sellest loobumiseks veel valmis on. Kui aeg ajalt pärast vanni palja pepuga natukene aega on, siis märkamatult võib põrandal loigukese kusagilt leida. Suvel oli ta meil üsna palju täiesti paljalt väljas ja siis sain paar korda lausa pabulaid muru pealt koristada. Küll ta selle ka omas tempos ära õpib.
Vähemalt lutti meil enam pole! Selle suur fänn polnud ta kunangi, kuigi mingis vanuses aitas see mul oma tissi ta käest lahti saada. Mingi aeg aga polnud seda enam aga üldse vaja ning niimoodi pole ta nüüd kuid lutti vajanudki. Ühtegi mänguasja tal ka ei ole, millesse ta kohe eriti kiindunud on. Sest tal on ju mina :)
Ükski päev pole meie väikese tähekesega igav!
