Kommenteerimine

Nüüd saavad kõik kommenteerida! Aitäh Ailile, et ta mulle ütles, et kommenteerimine maas on. Kunangi võtsin selle vahepeal maha, kui mingi spämmija muudkui kommenteeris ja kiirlaenu pakkus ja jäi maha võtmata.

Comments

  1. Ma arvasin, et sul on tahtlikult kommentaarid maas :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei olnud. Mõtlesin veel, et keegi enam ei loegi :P

      Delete
  2. Mina ka tahtsin nii väga kommenteerida seda depressioonipostitust. Tahtsin soovitada ühte raamatut, kus räägitakse, mis ainetest ajul puudus on, kui masendus peale kipub. Ja et ei pea tingimata keemiliste antidepressantidega seda ravima, vaid on ka täiesti looduslikke vahendeid. Mul paar sõbrannat on küll väga palju abi sellest saanud. Ja päris kiiresti mõjuvad need looduslikud vahendid ka. Kui raamatukogus käid, võid ju igaks juhuks seda raamatut küsida. Pealkiri on "The Mood Cure" ja autor on Julia Ross. Loe näiteks amazonist inimeste arvustusi ja vaata, ehk on sulle abiks. Depressioon ei ole naljaasi. Ja Cooperile on vaja ikkagi rõõmsat ema, eks:) Toredat jõuluaega teile!

    ReplyDelete
  3. Suur aitäh soovituse eest, kindlasti ostan selle raamatu, kommentaarid tunduvad lubavad. Ausalt ei tahaks üldse mingeid tablette selle jaoks võtta.

    ReplyDelete
  4. sinu blogi jälgides jääb mulle viimasel ajal silma sinu blogi muutumine lapse blogiks. kui nüüd aus olla, siis sa oled omaenda elu sees ära kadunud ja me ei näe enam Mari, vaid Cooperi blogi. Depresioon on haigus.. ja kui sa tahad ja arvad et tabletid lahendavad, siis zombina elamine on ka omaette väljakutse. Xanaxid jms tabletid muudavad sind tuimaks.. sind ei huvita enam miski, sa ei tunne enam miskit, ja sul on kõigest ükskõik.
    Nüüd mõtle kas su depressioon on selline mida saab tabletiga ravida või on su depresioon su enda tekitatud mõtteviis või mõte, et nüüd su elu on selline ja sa ei saa midagi ette võtta. Palun jällegi vabandust aga sa saad alati midagi ette võtta!
    Kui su elus on asju, mis sind õnnetuks teeb, siis ütle need asjad enda jaoks kasvõi kõva häälega välja ja ära ime endasse muresid, vaid jaga neid kellegagi, sest kõik välja öeldud on juba jagatud mure ja sinu tunded muutuvad poole kergemaks.
    Teiseks ütlen sulle, et kodus olemine aastaid et tee su elule teenet.. lapse kasvatamine ja kasvamine on tore aga kui sa käid päevad otsa lutipudeli ja dressidega ning arvad et sa teed omaenda lapsele teene, et ta on kodune.. siis sorri aga tegelikult on sul elu ja sul oli elu enne lapse saamist ja see on ka oluline. Mitte ükski mees (ka naine) ei suuda vastu pidada pideva depressiivse kodu juures, kus iga teema algab ja lõppeb lapsega.
    Soovitan sul mõelda kas kodus olemine on see kõige parem idee ja edasi leida oma huvid taas ning taasatada oma muu elu ka lapse kõrvalt, sest muidu sind ootab sügavam depresioon ja ilmselt sellega kaasnevad veel suuremad probleemid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui arvuti taha jõuan, siis katsun rohkem lapse postitused kirja panna, et oleks hea otse hiljem lugeda. Ja ausalt ma midagi ei tee nagunii, mis kirja panemist väärib hetkel. Tunnistan, et olen end täielikult tahaplaanile pannud. Ei ole ju kerge siin kellelegi laps anda hoida ja omi asju ajama minna. Nädala sees oleks vaja lapsehoidja palgata selleks.
      Plaan on endiselt järgmine aasta õppima hakata, et midagi lõpuks ka endale teha. Tööle tagasi ma päris veel ei kibele, aga õppida tahaks väga.
      Lisaks ei ole plaanis aastaid kodus olla. Loodan, et paari aasta pärast saab Cooper poole kohaga lasteaeda ja siis läheks poole kohaga tööle ka. Kui ma just siis täiskohaga õppida ei plaani. Ja kooli läheb ta siin juba nelja aasta pärast nagunii.

      Delete
  5. Ma ei arva, et eelmisel anonüümsel õigus on. Lapsega kodus olemine on tegelikult hindamatu ja see "lutipudel ja dressid" ei viita just erilisele emainstinktile tolle kommenteerija puhul. Olen näinud samasugust suhtumist ka enda sõbrannade puhul, kes oma eluga veel nii kaugel pole, et laste saamiseks valmis olla. Tegelikult ei saa depressiooni mingil viisil seostada lapsega kodus olemisega, pigem annab see rohkem häid emotsioone kui stressirikas töö ja pingutamine, et kõigi (ilma depressioonita) kolleegidega samal tasemel olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Dressid (enamasti siiski leggingsid) on mul ka vaid kodus, sest nii on mugav, ka nurga peale poodi minnes panen ikka korralikud riided selga, nii ennast hüljanud ma veel ei ole. Mina hindan enese kodus olemist ka ning mitmetes kohtades olen lugenud, kui oluline on lapsele ühe vanema pidev kohalolek vähemalt nende esimesel paaril eluaastal. Mulle meeldib ema olla, väga, mistõttu ma tööle ei kibelegi. Ma ei ole nukker, sest ma olen lapsega kodus, see teeb pigem alati tuju heaks.

      Delete
  6. Ole tubli! See periood on alati raske, sul ka üks raske suhe seljataga ja uus suhe ja laps liikusid superkiirusel:-) Ma ütleks ka, et naudi oma elu kodus ja lapsega, isegi dressides ja lutipudeliga, see aeg on kordumatu ja ei pea midagi eesti karjääri tshikkidele toestama. Mees armadtab sind ka dressides:-)
    Eks ta raske ole aga nii see on, ja praegu 2 tiineri emana, 15 ja 12a, motlen heldimusega tagasi ajale kui nad veel ei rääkinud..irw:-) :-)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Mehe armastust väga ei taha kommenteerida, aga see ei ole enam esikohal. Meil on omad probleemid, mida ilmselt mitmed teised naised ei taluks, aga päris lahku me veel minema ja kolima ei hakka.
      Ma ei julge mõeldagi, kui meie väike präänik kunangi vastu rääkima hakkab. Tal on juba 8kuusena nii palju iseloomu :P

      Delete
  7. Te peaksite mehega kahekesi kuhugile üheks ööks puhkama minema, laps vanaema kätte, see teeks head.

    ReplyDelete

Post a Comment