Arsti juures käidud

Selle nädala arsti juures käimised on tehtud. Eile võeti spiraal välja, mille üle on mul hea meel. Arst üritas küll veenda veel paar kuud oodata ja proovida, aga mul sai küllalt. Nosin nüüd pille ja loodan, et mu keha neid paremini vastu võtab kui spiraali.

Täna hommikul käisin oma depressioonist rääkimas. Seekord sain perearsti, kes mulle üliväga meeldib, kellega ma korra Cooperi külmetuse korral kohtunud olen. Ta kohe mäletas, et ta meid näinud on ja küsis Cooperi kohta. Nii armas.

Rääkisin natukene, mis mul mureks on ning ta küsis väga asjalikult lisaküsimusi, mida ma ise ei oleks julenud ehk ise rääkides väljagi öelda. Eelmine kord tundus noorukene arst olevat, kes väga palju ise ei küsinud, laskis mul rääkida vaid nii palju või vähe kui ma tahtsin.

Rääkisin suhteprobleemidest ning kuidas ma usun, et need tulenevalt osaliselt sellest, et ma ei tunne end endana enam ja olen elukaaslasest justkui võõrdunud. Arst oli väga arusaadev. Küsis veel teemadest nagu suitsiidi mõtted, kas ma alkoholi poole pöördun halvadel päevadel, kas ma olen iial mõelnud Cooperi raputamisest, kui mul närv mustaks läheb jne. Esimene küsimus on kergelt peast läbi käinud, kuid mitte selles mõttes, et ma midagi teha tahaks või plaaniks. Teisele küsimusele pidin kahjuks jaatavalt vastama. Üle pudeli veini ma ei joo ja tean lapse järgi vaadates oma limiiti, aga neil hetkedel see lõõgastada aitab ja mind vähekene positiivsemaks teeb. See ei ole igapäevane, pigem 1-2 korda nädalas. Õnneks viimasele küsimusele sain eitavalt vastata,  Cooper on mulle suureks väikeseks toeks, tema on mul alati esikohal ja just tema hoiab mind ekstreemsustest.

Arst pakkus nii rohte kui ka teraapiat samal ajal. Ütlesin küll, et eelmine kord suunati mind teraapiasse, aga kui helistati, siis öeldi, et ma ei saa Cooperit kaasa võtta. Ta ei tahtnud hästi uskuda, et neil reegleid selle vastu on, et paljudel naistel on sünnitusjärgne depressioon. Seega lubas ise neile helistada ja seda asja ajada, sest nõustusime mõlemad, et sellest oleks mulle kõvasti abi.

Lisaks sain saatekirja Sertraline nimelisele antidepressandile, mille ma kohe apteegist ka välja ostsin. Seda plaanin ma küll alles homme võtma hakata, sest see on ikka veel natukene hirmus. Üritan seni võimalikult palju infot selle kohta lugeda.

Arsti juurde saa jälle kahe nädala pärast minna, et ette kanda, kuidas Sertraline mulle sobib ja et ma mingite hiiglaslike kõrvalnähtude käes ei piinle.

Kui eelnevalt olen küll üritanud mõelda, et asi nii hull ei ole ja noh üldse tõeline eesti naine üritanud olla, siis on samas hea meel, et ma ei kujuta seda kõike endale ette ning et on abi ja tugi täitsa olemas. Selle kogemuse jagamine on samuti üsna teraapiline, ma läheks päris lolliks ära, kui ma sellest üldse kellelegi rääkida ei julgeks ja edasi mängiks, et kõik on hästi ja tore, kui ei ole.

Comments

  1. Kas sa selle meeldiva arsti nime tead? Kui tead siis jäta meelde ja järgmine kord kui arsti juurde vaja minna siis küsi aega just temale mitte ära võta esimest ettejuhtuvat. Neil on omad kindlad päevad millal nad töötavad. Kui sa ei tea ta nime siis helista tervisekeskusesse ja küsi kelle juures sa käisid.

    Antidepressandile said sa ikka retsepti mitte saatekirja :) :)

    Minu arust on natuke paha lugu see, et sa nüüd hakkad korraga võtma nii pille kui depressante. Kui neil mingid kõrvalmõjud on siis on raske teada mis mida tekitab :( Või mida arst sellest arvas? Kas ei saaks nii, et alustad algul ühega, et näha mida see sinuga teeb ja siis paar nädalat hiljem lisad teise otsa?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuule, aga kõige targem oleks, kui sa nüüd vähemalt paar nädalat või kuu ei võta ei pille ega depressante. Las su keha puhkab ja taastub. Võta D-vitamiiini nagu siin on juba soovitatud sest see on tõesti väga vajalik ning magneesiumi ja vaata mis enesetundega juhtub. KOrd kui sa oled teraapiaga alustanud ja tunned, et asjad seal hakkavad väga haiget tegema, siis alusta rohtudega, et töö käigus seda valu natuke leevendada, aga muidu võib olla sul ei lähegi mingeid depressante vaja.

      Delete
  2. Hea, et said professionaalset nõu!
    Ma ka just tahtsin küsida, et miks kindlasti hormonaalsed rasestusvastased vahendid olema peavad, on ju ka muid alternatiive. Mul oli peale teist last ka probleeme kõikuvate meeleoludega ja hormonaalse tasakaaluga, seepärast otsustasin enda jaoks, et niikaua kui see tasakaalus ei ole, ma hormoone lisaks võtma ei hakka. Otsustasin nö. vaskspiraali kasuks.

    ReplyDelete
  3. Ma olen ise ka just hormonaalse tasakaalutuse tottu depressiooniga voidelnud. Mingi hetk hakkas koitma, et mu pidev negatiivne meeleolu voib olla seotud pillidega. Arstiga konsulteerides otsustasime parast mitut katset tavaliste pillidega proovida minipille ja muutus toimus kuu aja jooksul ja mul hakkas silmnahtavalt kergem. Kuna need on vaid progesterooni pohjal tootavad ja ostrogeeni neis pole, siis tundub, et olen lihtsalt ostrogeeni suhtes tundlik. Votsin neid minipille rahulikult ligi 2 aastat ja siis tuli endal ka mote hoopis spiraali proovida, sest spiraaliga on ju hormoonide kogus veelgi vaiksem. Proovisin ka Mirenat ja pidasin 5 kuud vastu. Pidev kohuvalu, puhitus ja veritsus lihtsalt ei sobinud mulle. Umbes samal ajal pidin valmistuma yheks vaikeseks operatsiooniks ning sellega seoses pidin pillide votmise vahemalt kuuks ajaks lopetama. See kuu aega avas mu silmad. Abikaasa ei uskunud oma silmi, sest pidevalt vasinud, halvas tujus ja meeleolukast naisest sai jarsku yks onnelik noor inimene, kes nagi koike positiivse nurga alt. Sellest on nyyd ligi aasta moodas ja meie yhine otsus on, et mitte mingi mugavus ei ole enda keemiliste hormoonidega myrgitamist vaart. Jah, on kyll tyytu kondoomidega massata aga minu abikaasa on vahemalt arvamusel, et onnelik ja terve naine on seda vaikest ebamugavust vaart!
    Ma olen sinu varasematest postitustest lugenud, et parast synnitust ei ole teil selle vanainimeste asjaga vaga suurt arengut olnud - seda enam soovitaksin igasuguste hormonaalsete vahendite votmise kohe ara lopetada ja vahemalt paari kuu jooksul enda tuju muutusi jalgida.

    ReplyDelete
  4. ka D-vit puudus võib tekitada depressiooni ja meeleolukõikumisi..ma soovitaks ka seda juurde manustada. Mõtisklen siin,et sinu asemel vist võtaks mõneks ajaks hoopis kondoomid kasutusele, pillid võivad hormoonid väga vussi keerata. Ise olen ehe näide, ei iial enam mingite pillidega oma keha ja meelt ma ei mürgita. aamen selle peale.

    aaa

    ReplyDelete
  5. Mul naiteks tekkis pillidest tromb. See oli jube, ausalt. Ja ehk ikkagi proovid enne päris antidepressantide võtmist seda Mood Cure raamatut lugeda? Ma ise vist pille ja antidepressante koos ei julgeks võtta...

    ReplyDelete
  6. Mina (nii naise kui arstina) soovitaks samuti esialgu proovida kondoome samadel põhjustel nagu eelkõnelejad. Mina lasin endale sünnitusjärgses kontrollis spiraali paigaldada, hetkel on see olnud ligi 3 kuud. Väike paranoia on, et äkki jään rasedaks (sest päevi veel pole), aga selle tõenäosus on õnneks väike.
    See on hästi tore, et leidsid arsti, kellega on hea klapp :) AD-sid tasub proovida, sest kui depressioon on piisavalt kaua kestnud, toimuvad ajus juba erinevate ainete nihked, mida lihtsalt positiivse mõtlemisega on keeruline muuta. Tuleb leida endale sobivaim ravim, mis võib (aga ei pruugi) nõuda proovimist ja katsetamist.

    ReplyDelete
  7. Ma ka ùhinen selle kooriga, et kui te nagunii palju ei seksi siis pole ju mòtet sul terve kuu neid pille manustada nende vàheste kordade jaoks.
    Enne katsuge kummiga nt vòi ma ei teagi. ja enne katsu masendusest jagu saada... kaks ravimit korraga on natuke palju kehale. Ja d-vitamiin paha ei tee ;) ( sama ka magneesium, muuseas aitab eriti neisetel masenduse vastu)
    ole tubli!

    ReplyDelete
  8. Hirmul on muidugi hästi suured silmad ka sageli. Mina näiteks olen võtnud 15 aastat pille ja 10 aastat AD-sid ning täiesti elus. Võimalikult kaua ilma AD abita depressiooni käes vaevlemise eest keegi auhinda ei anna üldiselt. Kui on näiteks kõrge vererõhk, ei üritata ju rohu võtmist edasi lükata või hoopis ilma hakkama saada. Sul tasuks ikka kuulata mõne hea psühhiaatri soovitusi, mitte siinsete kommenteerijate "tarkust".

    ReplyDelete
  9. Inimeste organism on küll erinev, kuid mida vähem keha igasuguse keemiaga, tablettidega vaevata, seda parem. Eriti pean just pillide tarvitamist silmas. Arstid võivad neid küll soovitada, kui ravimitööstust huvitab ikkagi ainult kasum. Kui on olemas alternatiivid ja lateksiallergiat just ei esine, siis milleks organismi aastaid pillidega mürgitada?

    ReplyDelete
  10. Häid pühi sulle ja su perele:-) mis on teie plaanid ja kuidas veedate oma esimesi kolmekesi joule?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!