Heietus aasta vanemaks saamisest


Ma sain esmaspäeval 27. aastat vanaks. Osa minust on täis õudu, et kolme aasta pärast olen ma kolmekümnene. Teine osa minust arvab, et vanus on vaid number. Hinges tunnen end ju ikka veel 17selt.

Oleks keegi mult kümne aasta eest küsinud, milline ma enda meelest 27selt olen, oleks ma ilmselt vastanud, et stiilne tööd rügav karjäärinaine. Olen aga teist aastat kodune ema, kes on enamuse päevast dressipükstes ja poole kohaga õpilane. Tuleb küll tunnistada, et süda on täis suurt rahulolu oma praeguse olukorra üle. Tööle natukene kipub küll, aga tahaks Cooperiga kuni ta kaheseks saamiseni ikka kodus olla. Tööd ma ka ei tahaks kusagil uhkes ärihoones enam, hea meelega töötaks kusagil lõngapoes, kus ma saaks päev otsa ilusat lõnga riiulisse laduda ja kududa. Lisaks tunnen, et materiaalsus on minus taandunud. Ma ei tunne enam, et mul peavad kõik viimase peal riided olema ja igal asjal peab uhke firma nimi küles olema. Mitte, et mulle firmariided ei meeldiks ning tihti nad kestavad küll minu meelest pikemalt, aga nad ei ole enam elus kõige tähtsamad.

Sisimas ei tunne ma end ka üldse täiskasvanuna. Ma saan küll igasuguste täiskasvanute asjadega hakkama - arvete maksmisega ja teiste igavate asjadega. Ma olen suutnud isegi last kasvatada, ma suudan kõike teha! Samas sisimas on ikka veel väike kripeldus, et ma peaks kellegi aru andma sellest, mida ma teen. Ja mõttemaailm on mul endiselt lapsik. Kuigi P on minust kümme aastat vanem, siis hinges on ta küll veel noorem minust, seega vahepeal on meil küll maailma kõige totramad jutuajamised ja mõttekäigud.

Tunnistan, et juuksevärvi väljakasvus on näha, et mul on juba paar halli juuksekarva. Isegi kulmu sisse üritab üks muudkui tulla. Lisaks kasutan nüüd nii päeval kui ka öösel vananemisvastaseid kreeme, sest kulmude vahel olevad kortsud hakkavad aina püsivamaks jääma. Seega keha nagu juba hakkab vananema, ainult hing peab järgi jõudma, kui jõuab.

Ei tea, kas ma üldse kunangi selle täiskasvanu tunde saan või ongi see vaid müüt...

Comments