Sünnitamise planeerimise algus

Etteruttavalt paneks kirja märksõna, mis mul viimasel ajal enim peas olnud on ja mis kindlasti nõuab mahaistumise ja lugemise aega - sünnitus.

Mul on küll veel umbes 172 päeva aega põnniga kohtumiseni, aga ma arvan, et mida varem ma planeerima hakkan, seda parem. Ma ei ole praeguseks peaaegu midagi lugenud, vaid üksikuid blogipostitusi, artikleid jms.

Oleme vaadanud mõningaid episoode siinsetest saadetest nagu "One Born Every Minute" ja "The Midwives", kust nägu kirtsutades oleme vaadanud, kuidas teised naised sünnitavad. Eilne "The Midwives"i osa näitas oma kuut-seitset naist ja see oli minu meelest üsna kohutav. Seriaalis näidatud haigla tundus kõvasti pooldavat loomulikku sünnitust ning setõttu see oli ainus, mida näidati ja mis mulle sellest sugugi head ettekujutust ei andnud.

Praeguseni olen mõelnud kahest variandist, kas epiduraal või keiserlõige. Üsna ekstreemsed, jah. Kuid eeltöö tegemata ja kes teab, ehk minust saab ürgnaine, kes tahab ilma ühegi valuvaigistita sünnitada lõpuks.

Üks, mis mind on neist sünnituse-saadetest kummitama jäänud on see hirmus naiste lehma-sarnane karjumine. Ma saan aru, et see on valus protsess, aga ma tõsiselt ei taha ka mingeid hirmsaid seatapu häälitsusi teha. Ilmselt teen, aga siiski... Ei taha. Mistõttu olengi eelkõige võimalikult valuvähestest variantidest mõelnud.

Keiserlõige on ka üsna ekstreemne, sest teoorias tahaks ma siiski üsna loomulikult sünnitada ja põnni välja pressida nagu päriselt tegema peab. Kardan aga valu, rebendeid ja mis kõige hullem - kakamist! Nii natukesest, kui ma lugenud olen, olen aru saanud, et see on ülimalt tavaline sünnituse ajal ning see on isegi näide arstidele, et naine õigesti punnitab. Üsna kole oli aga eile teleris vaadata ühe naise veesünnitust, kus hiljem junnikesed ringi hulpisid. Ma ei taha teiste inimeste ees kakada. Pissida ja oksendada ka ei taha, mis tunduvad ka võimalikud kõrvalnähtused olevat... Igatahes tundub kogu loomuliku sünnitamise protsess minu jaoks praegu üsna ropp :P

Valust ja kakamisest mitte mõeldes oleks aga superlahe ikka põnn võimalikult loomulikult ilmale tuua ning ma usun, et kogu see kogemus oleks minu jaoks siis palju erilisem. Oh, absoluutselt ei tea ja pea on nii sassis... Lugeda on palju ning igasugused soovitused ja teie kogemused on teretulnud :)

Comments

  1. Ma ka kardan neid häälitsusi. Nii inetud asjad ja loodan, et ise loomakombel seal ei möirga,
    kuid samas kui mul siin kodus ka vahepeal juba mingi valu kõhtu lööb, siis oigan ikka päris mõnuga kõvasti küll, nii et... see vist ikka paratamatus. :D Leevendab valu :D

    ReplyDelete
  2. oh, ma ka kunagi tahtsin valuvaigistiteta sünnitada ja siis kui keset sünnitust mainis keegi selle seljaüsti v6imalust, haarasin sellest kohe kinni ja jumal tänatud, et tegin. muidu oleks ikka väga valus olnud. Pärast süsti saabus ikka selline kergendus. Ja kui 6ppida 6igesti hingama, siis veab vist ilma karjumata välja küll :-)

    Tegelikult oli mul kogu aeg hirm selle ees, et asi l6peb keisriga, st keegi lihtsalt l6ikab mu k6hu l6hki. Mäletasin veel noorusaastatest, millised valud olid pärast pimesooleoperatsiooni ja kui kaua ei saanud sirgelt käia. Ja pärast keisrit ei saa ju tükk aega valude t6ttu oma lastki kohe algusel kanda jne.

    Pluss kui ikka ise ära sünnitad, siis on selline uhke tunne, et oled t6eliselt millegagi hakkama saanud.

    Ahjaa, mu lapsed sündisid küll Saksamaal, aga seal sai küll enne sünnitust klistiiri, kui oli selleks soovi. Pärast seda ei tohiks küll midagi seal vannivees ringi ujuda :-)

    Oh, kui pikk tekst sai...ühes6naga m6tle positiivselt ja suhtle iga päev oma k6hubeebiga, küll ta siis sünnitusel ka koostööd teeb :-)

    Mari

    ReplyDelete
  3. Minule tehti epiduraal. Tahtsin muidu vannis sünnitada aga mul venis see kõik väga pikaks ja arst ütles, et vanni ta mind ei luba ja tehakse epiduraal, sest vastasel juhul poleks minust enam sünnitajat. Tehtigi siis epiduraal. Ma vist ei kakanud...täpselt ei mäleta ka :D aga kui juba valud peal olid, siis mul lõi lihtsalt kõhu lahti aga mul oli see aparaat veel kõhu küljes, mis siis lapse südamelööke kuulas ja emaka tööd kontrollis, siis ma kartsin küll et arst ei jõua seda mul küljest ära võtta ja ma kakan voodisse :D :D
    Kartsin ka, et teen jubedaid häälitsusi aga kõige kõvem hääl mis ma sünnituse ajal tegin oli see, et sosistasin mehele, et mina ei jaksa enam, ma tahan magada :D Alates sellest kui veed ära tulid kuni lapse sünnini läks 22 tundi (tugevaid valusid oli 13 tundi + tund aega pressimist). Kuna mul sünnitusega nii kaua läks, siis lõpuks kui pressid olid, siis iga pressi vahepeal ma jäin hetkeks sügavalt magama ja nägin unenägusid aga no need uinakud olid niiiii hetkeks...ma olin lihtsalt nii väsinud, et jube. Ja kusjuures ma küll aru ei saanud, et epiduraal väga palju valu vähemaks oleks võtnud. Hingasin veel naerugaasi ka aga see oli jube asi, nagu narko laksu all oleks...suu kuivas, asjadest aru ei saanud, lihtsalt vedelesin voodis nagu laip.
    Aga no kui sõpradele/tuttavatele oleme sünnitusest rääkinud, siis nad alati naeravad. Just seda minu magamist ja veel seda, et meid saadeti ju Tartu linna vahele jalutama, et ehk hakkab sünnitegevus rutem pihta (ja siis me mehega käisime Selveris shoppamas :D). Mulle topiti ühekordsed haigla aluspüksid jalga + hirmus paks hügieeniside (mis oli nagu pampers) ja pidin veel oma koledad välja veninud dressid ka jalga panema (sest teksapüksid olid looteveest läbimärjad) ning sellise jubedusena pidin linnapeale minema :D

    ReplyDelete
  4. Mina ei vaadanud ühtegi videot sünnitamisest, ega mõelnud enda jaoks valmis, kuhu ma millal oksendan või mitte. Tõenäoline on, et enne sünnitust läheb kõht lahti ja veedad mõned tunnid ise wc-s, paljudel on see nii. Sünnitused ise (nüüdseks 2) olid täiesti suurepärased kogemused mul, esimene epiduraaliga, teisel nõudsin epiduraali, aga lõpuks läksin voodisse pikutama, ütlesin, et mina täna ei sünnita ja 20 minuti pärast olin juba sünnitanud. Kõige võimsam tunne on see tõesti, kui armas limane beebike kõhule tuleb ja siis sa piilud ta pead ja mõtled, et no millise näoga sa oled, kullake. Ma praegu loen seda postitust ja kunagi mõtlesin ise sarnaselt, aga nüüd (kaka kuskil, rebendid) tunduvad need nii no nii tühised probleemid, et täiesti tühised!

    PS: minu günekoloog lausa pressimise ajal ütles, et nüüd me kakame koos. Ja siis sa kakadki seal.. haahaaaaahaha, okei, tänatud olgu kõik, et mu armsad sünnitused ja kakamised möödas on!

    ReplyDelete
  5. Olen ise üsna varsti valmis arst, sünnitanud veel pole.

    Günekoloogia tsüklis räägiti meile muuhulgas, et mitte kedagi ei huvita seal, mis häält naine teeb või mis jäägid tema kehast väljuvad - palju hullemat on nähtud. See on ka tõsi, et sünnitegevuse algades teeb keha tihti ise "puhastuse" mõlemast otsast :P

    Lahkliharebendeid on võimatu ette ennustada: vajadusel tehakse lõige, sest lõikehaav paraneb üldiselt palju paremini kui rebend.

    Vähemalt Eestis ei tee mitte keegi naise nõudmise peale keisrilõiget - ja põhjusega. See tundub lihtne ja tore ja mida iganes, aga tegelikult on paranemine tavaliselt pikem ning alati tuleb arvestada ravimite mõju lapsele - kõik tarvitatud ravimid lähevad ka lapse vereringesse.. seega mõjutab see ka näiteks sünnihinnet (Apgar). Erakorraline keiser on muidugi omaette teema, sest kui olukord nõuab keisrit, siis on vaja see teha.

    Lühidalt: selle põhjal, mida ma isiklikult kuulnud ja näinud olen, soovin mina tulevikus (loodetavasti paari aasta jooksul) sünnitada ilma epiduraali/valuvaigistiteta ja ise. Keiser ainult siis, kui emma-kumma elu ja tervis ohus on.

    Sünnituse plaani koostamine on iseenesest väga hea: saad läbi mõelda, mida ja millistel tingimustel sa soovid.
    Ja seda räägitakse ka, et võrreldes lapsega on kõik see kaasuv jama imepisike ja mõttetu :)

    ReplyDelete
  6. Keisrilõige ikka ainult siis, kui põhjust on. Ja me kõik loodame, et sul pole. Ma ka kartsin seda kakamist... No ei mäleta, kas see oli või ei. Ei mäleta, et oleks karjunud, ma ropendasin vist pigem :D Aga tõsiselt, ausalt, pärast kahte sünnitust - kui sa seal juba oled ja sünnitad, siis tõesti MITTE KEDAGI ei huvita, kas sa kakad, oksendad, karjud või teed mida iganes... Sind ennast huvitab see siis kõige vähem :) Ja haigla töötajad, nagu öeldud, on kõike näinud.

    Minu meelest on kõige loogilisem otsustada jooksvalt, kas epiduraali on vaja või mitte. Mõni sünnitus läheb nii kiirelt, et ei jõua seda tehagi, juba on laps käes. Mõni plaanib loomulikku sünnitust, mis aga nii pikale venib, et lõpuks tundub epiduraal täiesti asjakohane.

    Hingamist ma ei jõudnudki praktiseerida. Õppisin küll, aga liiga kiireks läks, ei tulnud meeldegi :D Aga sünnitusvideosid ei tulnud mul pähegi vaadata - ma arvan, et need oleksju just pigem hirmu ja ebameeldivust tekitanud. See on umbes sama, kui et sõber rääkis, kuidas ta enne silmaopile minekut selle protseduuri videos ära vaatas - mina ei teeks seda eales. Parem olen õndsas teadmatuses, mis täpselt toimub, siis ei oska midagi karta.

    Positiivsest mõtlemisest on kõige rohkem kasu. Küll kõik läheb suurepäraselt :)

    ReplyDelete
  7. Mina olen terve elu sünnitust kartnud, rasedana ei julgenud neid peatükke lugeda, lõpuks ikka käisin loengus. Lükkasin neid asju koguaeg edasi, kuni järsku mul hakkas sünnitustegevus. Vot siis olin paanikas, et mis nüüd saab, ma ei tea midagi, ma ei oska midagi. Õnneks suudeti sünnitus siiski edasi lükata. Aga lõpuks oli hoopis nii, et käisin komisjoni ees, kus otsustati, et mulle tehakse keiser (sest laps oli jalad ees). Teise rasedusega ma juba teadsin, et tuleb 100% keiser.

    Ma ei tea, kuidas Inglismaal, aga Eestis niisama omal soovil keisrit ei saa. Erakas raha eest ilmselt saab. Tegelikult tuleb keisriga mitu jama, mida sünnitusega ei tule. Näiteks viimase keisri ajal oli operatsioonisaalis väga-väga palju inimesi, arstid, üliõpilased, õed ja kõigi nende ees olin ma rinnuni alasti. Peale operatsiooni nägin ainult korraks last ja hiljem ärkamistoas ka korraks ning intensiivis nägin ka ainult korraks. Pärast olin palatis ja ma ei suutnud ennast liigutada. Ma ei võinud süüa, ma ei saanud wc-sse, ma ei saanud pesema. Ma ei saanud köhida ega naerda. Narkoos jääb kehasse ja tekitab õlgadesse kohutavad valud. Mitu päeva käidi mul verejooksust sidemeid vahetamas, noh kui meelde tulin neile, muidu lamasin seal nii, et linad verised. Liikuma saamine oli väga vaevaline. Isegi enda keeramine voodis oli tohutu pingutus ja eneseületus ja proovi siis lapsel mähkmeid vahetada või last imetada.

    Kuna mul on 2 keisrit tehtud, siis on mul nüüd üsna pikk arm. Õnneks tehakse see nõnda, et saaks edaspidi siiski bikiine kanda.

    Aga see kakamise teema tuletas hoopis sellist asja meelde, et mul oli raseduse ajal kõht väga-väga kinni. Ja juhtus nõnda, et ma ei suutnud ükskord seda haiglas väljutada, ükski lahtisti ega midagi ei aidanud ja arst ajas mind pooleli oleva protsessi ajal pukki, vot see oli piinlik :) väga-väga piinlik. Isegi õe tagumikku süstitud rohi ei aidanud. Arst ja õed võtavad tõesti seda väga tavalisena, nii, et ära põe :)

    ReplyDelete
  8. Mu meelest on esimese sünnitusega hea, sest sa tegelikult ei tea, mis saama hakkab :) Mul on kümneid lugusid räägitud, kus rebendid ja erakorralised keisrid ja 24h tuhusid, mis ka veel lõpevad keisriga jm õudsat. Samapalju olen tutvusringkonnas häid lugusid kuulnud, kus sünnitajal pole üldse pm eriti valus ja laps on max kahe tunni jooksul rebenditeta käes :) Ehk ega enne ei tea, kui lõpuks ise selles olukorras. Isiklikult keisrit vabatahtlikult ei teeks, aga epiduraali küll, kui tõesti väljakannatamatu valu on.

    ReplyDelete
  9. Mina soovitaksin sul küsida oma ämmaemanda käest kohaliku Antenatal klasside kohta infot. Need toimuvad mäletamist mööda kas mitu korda nädalas või siis ühe pika loenguna nädalalõpus. Sealt saaksid sa kõige paremat ja vajalikumat infot sünnitamise kohta. Seal seletatakse sulle erinevate valuvaigistajate toimet ja nende mõju nii sulle kui beebile ning kõike muud mida üks esmakordne sünnitaja teadma peaks.

    See kui sa neid 'õudsaid' saateid vaatad (ma olen sünnitanud aga isegi mina ei suuda neid vaadata) või teiste sünnikogemustest loed, see ei anna sulle midagi kasuliku. Ma sinu asemel hoiaks nendest saadetest küll kohe väga kaugele.
    Sünnitamine on nii isiklik asi, et kui sul on ka 50 sünnitanud naise eri kogemused teada siis sa lähed ja sünnitad ikka kõikidest nendest naistest erinevalt.
    Ei ole mõtet koguda endasse hirme ja õudusi mida teised on läbielanud ja siis nende hirmudega sünnitama minna. Hoia kogu oma energia (eelkõige positiivne) vaid enda ja oma kohe sündiva beebi peale ja keskendu vaid sellele, et kohe varsti saad oma tulevasele lapsele 'tere' öelda.

    Ma ei saa aru, miks inimesed tahavad sünnitama minnes kangelasteks saada?
    Sa ei lähe ju haiglasse kangelaseks saama vaid EMAKS. Mis vahet seal on siis kas laps sünnib ühel või teisel viisil. Esmatähtis on see, et teie mõlema elu ohus ei oleks.
    Kui valuvaigistitega sünnitamine sulle üle jõu käib siis vali valuvaigistid. See valik, et tee ju sinust kuidagi halvemat või paremat ema.
    Kus kohas on see kirjas, et ÕIGED emad on vaid need kes oma lapse on ilma mingi abita, ennast täis kakamata, karjumata, rebenemata jne ilmale toonud??

    Mine sünnitama avatud meelega. Alusta tavasünnitamise plaaniga, aga ole eelnevalt kursis ka pakutavate valuvaigistitega. Kui asjaolud peaks sünnituse käigus muutuma ja vaja on keisrilõiget siis ole hingeliselt ka avatud selle suhtes, kuigi esialgsed plaanid olid ehk keisrita läbi ajada.

    Kui sulle sünnitus väga muret teeb ja sa kardad siis avalda oma ämmaemandale soovi näha psühholoogi (neil on need täiesti saadaval :). Psühholoog või isegi lihtalt raseduse spetsialist (kes maternity Hospital-i alla töötavad) räägivad sinuga kõik plussid ja miinused ühe või teise sünnitamise meetodi puhul läbi, võttes arvesse nii sinu keha kui su beebi olukorda kõhus ja see peaks sind aitama teha valikuid või otsuseid.
    Nemad räägivad sinuga SINU sünnitamisest MITTE kellegi teise omast seega nende poolt tulevast infost on sulle kõige rohkem abi.

    Koosta ka kindlasti Birthing plan (kursustel räägitakse sellest täpsemalt) kuhu sa saad kirja panna mida sa tahad, et su värske beebiga kohe peale sündi tehakse. Näiteks kas sa tahad, et nemad lapse nabanööri katki lõikaks või tahad , et seda teeks sinu partnes? Kas sa tahad, et su beebi kohe sündides otse su kõhule pannakse, kas sa tahad, et toas oleks hämar välgus või kõik võimalikud laelambid peal, kas hakkad rinnaga või pudeliga last toitma jne. See aitab kui need asjad on eelnevalt kirjas kuna sünnitamise ajal ei pea siis enam nendega oma pead vaevama ja saad keskenduda vaid POSITIIVSELE SÜNNITAMISELE :)!

    Sa oled noor ja hakkaja naine, vahet ei ole kuidas sa sünnitad, nagu nii saad selle sünnitamisega hakkama :)

    ReplyDelete
  10. Mulle on kunagi kõrvu jäänud lause enne sünnitust tehtava klistiiri kohta, et miks see halvem variant on - parem üks kõva junn kui toatäis virtsa!

    ReplyDelete
  11. ära karda, päris palju juhib keha sind ise. mõlema sünnituse puhul mul klistiiriks küll midagi poleks jätkunud, keha tuhude alguses hakkaski end ise puhastama, kõht läks lahti ja oksele ajas. teine laps sündis ainult paari pressiga, polnud aega ei karjuda (ega ka haiglasse minna :)).

    ReplyDelete
  12. Mina soovitan ka mitte vaadata neid videosid ja asju esmasünnitajana. ISe vaatasin ühte ja see tundus nii õudne...Tegelikkuses, 2 last ISE sünnitanuna, on asi ikka hoopis teistmoodi. Ja iga inimene on erinev. Mina aga siiralt loodan, et Sa sünnitad ise, sest see on kõige loomulikum viis lapse ilmale toomiseks.
    Soovitan Sulle Ülle Liivamäe raamatut.. loomulik sünnitus või mis see oli.. Mul on olemas ja täitsa üle. Ise lugesin seda mõlema lapse sünnitamise eel... Ja olin täiesti kindel, et sünnitan ilma ühegi valuvaigistita.. ehk siis ainult naerugaas. Aga esimese lapsega oli mul pärast mitut tundi valutamisest päris siiber ja nõudsin kõike juba :D aga sain ainult mingi valuvaigistava süsti: teisega läks asi nii kiireks, et ma ei saanud isegi naerugaasi mitte.
    Mõtle, et kõik läheb hästi ja nii juhtubki :)

    Tikri sõber MrsG

    ReplyDelete

Post a Comment