Sunday, 18 November 2018

30se heietused ning mu esimene õhkõrn õlasall

Selles pole kahtlustki, et aeg lendab aina kiiremini, mida vanemaks sa saad. Paar päeva tagasi sain ma 30seks. Esialgu oli selle numbri ees suur hirm, sest endiselt ei ole seda täiskasvanu tunnet, aga ehk on see hoopiski hea. Mõtisklesin mõnda aega, et tunnen end peaaegu nagu 20nene, aga tegelikult ei tunne ikka küll. Ma ei tahaks absoluutselt enam 20 olla ning olen uhkusega 30! 20selt oli mure veel suur, mida teised minust arvasid, kui 30sena on sellest üsna savi. Paratamatus on, et mõned inimesed on igale meeldivamad kui teised, kuid selles ei ole absoluutselt mitte midagi halba. Peaasi, et igaüks on iseenda elu ja oluga rahul, see on põhiline. 

Mul ei ole enam vajalik,et ma oleks ainult firmaasjadega ümbritsetud, need ei lisa midagi mu isiksusele juurde. Mul on elukogemus, et ma tean, mis on väärt rohkem kulutamist ja mis ei ole. Mul on elukogemus, et mu lähedase pere õnn on mulle kordades tähtsam, kui see, mida mingi poolvõõras internetis minust arvab. Samuti ei tunne ma, et ma pean end mingi tähtsa töökohaga tõestama, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi. Ma olen väga meeleldi kodune ema, kellel on aega näha, kuidas mu lapsed iga päevaga arenevad ja kasvavad, kuigi see tähendab, et ma ei saa iga nädalavahetus šoppamas käia. Peaasi, et katus pea kohal oleks, kõht täis ning kõik terved ja õnnelikud.

Üks mu suurimaid kirgi on endiselt kudumine. Nuputaks ma välja mooduse, kuidas ma selle armastuse ühel päeval normaalseks sissetulekuallikaks muuta saaks, siis oleks ma lõpmatuseni õnnelik. Samas nii palju asju tahaks veel teha enda perele ja iseendale, et aega teistele asjade tegemiseks nagu polekski.

Kui me esmalt kuulsime kõrgest riskiohust rasedusega, alustasin imepeene õlasalliga. Sel hetkel oli pooleli beebitekk, aga seda ma kohe edasi teha ei suutnud, kui ei teadnud täpselt, kas beebiga kõik korras oli või mitte. Vahepeal jäi sall puhkama, kui oli vaja heade uudiste saabudes beebitekike ära lõpetada, aga viimasel ajal võtsin selle taas käsile.

Viimased kaks rida valmisid täpselt päev enne mu sünnipäeva. Pesin ruttu oma vahupilve ära ning venitasin nõeltega kuivama, et järgmisel päeval kõik valmis oleks. 

Tulemusega olen ise rohkem kui rahul. Tegemist on siiamaani mu kõige õrnema ja õhulisema tööga ning ma ei arvanud, et see nii peen välja tuleb. Selle kudumist nautisin ma ka väga. Töötades nii peene lõngaga (1ply) ning üsna keeruka mustriga, oli pidevalt vaja ikka üsna kõvasti keskenduda. Kuid see oli seda suurt tööd väärt!




6 comments:

  1. Palju õnne!
    Sall on võimas. Väga tubli töö oled ära teinud!

    ReplyDelete
  2. Palju õnne! Sall on imeline ja sinu kudumisoskus kadedust tekitav... Varasemate postituste osas - teie uus elamine on mõnus ja hubane ja tore, et tulemas on igati tip-top beebi :)

    ReplyDelete
  3. Tere, kas sulle kuidagi kirjutada ka saaks, oleks veidi nõu küsinud :)

    ReplyDelete
  4. Ikka saab, kirjuta julgelt marisaar16@yahoo.com :)

    ReplyDelete
  5. Imeilus sall! Ja palju-palju õnne sünnipäevaks! Nii tore, et sa ikka aeg-ajalt blogimiseks aega leiad. :)

    ReplyDelete

Amberi esimene läbi öö uni

Ajaloo huvides panen ruttu kirja, et Amber magas täna esmakordselt terve öö! Vanust 20 ja pool kuud. Eelmisel ööl ärkas ta vaid korra, ag...