Friday, 17 November 2017

Hing on õnnelik


Paar kommentaari hiljutise maja-postituse all kahtlesid, kas mul siin Uus Meremaal tõesti parem elu on, kuna elamine oli nii lage. Tahtsin sellest kohe eraldi postituse teha, sest mu vaade elule on siia tules nii väga muutunud ja ausalt on mul sügavalt savi, et meil ei ole viimase peal sohvat, mille peal istuda ja lihtsalt telerit päevad läbi vahtida.

See ehk kõlab natukene imelikult, kuid ma tunnen, et mu eluvaated ja hing on natukene "valgustunud" siin. Alustaks ehk sellest, mida ma väärtustasin eelnevalt. Kui ma pindmiselt arvasin, et elukogemused on tähtsad, siis väärtustasin ma endiselt väga palju materjaalseid asju. Tahtsin viimase peal riideid, tehnikat ja muud sellist, mis näitavad vaid teistele, kuivõrd hästi mul läheb. Kui mulle endiselt meeldivad natukene hinnalisemad käekellad ja käekotid, siis paljus muus on mu "standardid" kõvasti langenud. Ma olen isegi hakanud kaltsukates käima (kust ma olen imeheas korras kleite Amberile leidnud), kuigi üleüldse ostan uusi asju ülimalt vähe, kuna tihti ei ole neid tegelikult vaja.

Ma olen üleüldse palju hakanud uurima ja lugema minimalistlikust elustiilist, mis põhimõtteliselt tähendabki võimalikult vähese materiaalsega elamist. Mitte närutamist, aga elamist ainult sellega, mida tõesti vaja on.  Olgem ausad, palju teil on asju, mis on aastaid kusagil kapis või panipaigas "oma aega" ootamas. Meie saime paljust sellest lahti siia kolides. Meil oli ausalt üks kast asjadega, mis kõik tundusid jube vajalikud, kuid pea kolme Bradfordi-aasta jooksul ei avanud seda kordagi. Sentimentaalseid asju ma ka liialt ei armasta. Kahe lapse peale on üks väike kast, kus sees on nende kõige esimesed riided, haiglast saadud nimesildid nende sündides ja mõned asjad veel. Ei pea vajalikuks igast east mitu riiet alles hoida jms.

Tulevikus soovime me oma minimalistikku elu raudselt edasi elada. Suur unistus on ühel päeval oma maalapi omamine, kuhu oma mikromaja ehitada (guugeldage 'tiny house', siis saate aru, kui pisikesest elamisest me räägime). Lisaks sooviks väga muretseda oma elektri-vee-kanalisatsiooni eest, mitte mingile firmale raha maksta. Muidugi võimalikult palju ise oma söögiks kasvatada, mõned kanad, sest suuremaid loomi me vist küll hästi pidada ei suudaks, jne. Kõike seda sooviks teha kusagil väikeses maakohas, kus on imeline loodus ja kus naabrid on kaugel. Kuigi naljakalt on see Eestis paljude talumaade elu nagunii. Elasin isegi majas, kus vaid elekter oli. Vesi tuli kaevust, ema kasvatas kõikvõimalikke juurikaid ja meil olid kanad-sead. Oleks isegi täitsa nõus oma pisikesi ise koolitama, kui ametlik kool liiga kaugel oleks. Üsna teistmoodi elu plaanid, aga no niiii tahaks, et tuleb ära teha. Iga päev kusagil kontoris tööl käia, et siis üüri ja arveid maksta, on üsna depressiivne.

Just seda olengi hakanud hindama, et me elame vaid ühe korra. Mu hing ei tunneta, et mu elu peab olema nagu kõigil teistel - suured pangalaenud, et oma elamist omada, 9st 17ni tööl, jne. Tahaks rohkem elada, lastega aega veeta, loodust nautida, jne.

Oma igapäevaelus olen ma hakanud mitmeid pisiasju hindama, mis varem justkui märkamatud olid. Kui Amberiga jalutamas käin, siis tihti leian end lilli ja palmipuid imetlemas, mis varem oleks täiesti külmaks jätnud. Tihti vahin lihtsalt ilusaid pilvi või sinist taevast, sest elu on lihtsalt imeline ja sellised väikesed asjad on imelised. Kuidas ma küll nii pikalt elasin ja kõike nii enesest mõistetavalt võtsin, aru ma ei saa.

Meil on veel aega vaja, et end sisse elada ja võlgadest lahti saada, kuid elu on meil Uus Meremaal raudselt hoopis teine, sest me tunneme end palju paremini. Ka P on tihti palju paremas tujus, ta saladuslikud kõhuvalud on pea kadunud (oleme väga kindlad, et need kahtlustatud neerukivid olid stressi tekitatud) ning ta aktiivselt otsib uusi hobisid telekamängude asemele. Nii armas on ka näha, kui Cooperit on raske õuest tuppa saada, kuidas Amber oleks vaid värskes õhus. Kõigest sellest me vaid unistasime ülerahvastatud Bradfordis. Elu on imeline ja aina paremaks läheb :)

7 comments:

  1. Nii mõnus oli seda lugeda. Nii tore kuulda, et teil läheb hästi :)

    Aga 30. sünnipäeva küll ei tasu karta. Oluline on see, et hing on noor. Mõtle, kui palju sa oled möödunud kümne aastaga arenenud... Tahaksid sa saada tagasi 20-ndate alguse energiat ja siledat nägu, jäädes ilma ka kõigist neist kogemustest? Vaevalt.

    Kortsud... Mis neist? Mul on halle juuksekarvu ka üha rohkem. See on lihtsalt osa elust. Ma ei leia, et ma sellepärast kuidagi vähem ilus oleks kui 10-15 aastat tagasi :P

    ReplyDelete
  2. Tere, tore lugemine muutumistest ja kogemustest jne.
    Tahtsin küsida nende tibatillumajade kohta. Olen ka vaadanud neid, mõelnud, et üksinda, äärmisel juhul kaksi on nad täitsa piisavad, sellises on ok elada - aga terve perega? Usun et ka ok kliimas, kus enamvähem kogu päevane elu võib-saab toimuda väljas ja majake ongi sisuliselt vaid koht magamiseks. Aga Uus-Meremaa ei ole ka päris selline paik..
    Muidugi on ju sedasi, kui ollaksegi ainult ninapidi koos, ei olegi muud varianti kus kõik ebakõlad ja probleemid tuleb kohe ära lahendada ning iseenesest on see parim ja jätkusuutlik eluvariant :).
    Privaatsuse (peaaegu) puudumine on tänapäeva inimesele pisut pelutav :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega me praegugi oleme kogu ärkveloleku aja kõik koos elutoas. Teistesse tubadesse läheme vaid magama. On küll ja küll peresid, kes elavad nii kahe kui ka kolme lapsega pisimajades ja saadakse hästi hakkama. Meile meeldib koos aega veeta ja ninapidi koos olla. Nii suuri lahkhelisid ka ei ole, et keegi maja teise nurka mossitama läheb. Tusatseme natukene üksteise nina all ja räägime asjad sirgeks. Ideaalis vanemaks saades saaks lapsed oma väikese majakese meie oma kõrval, kui privaatsust soovivad. Elukaaslase tädi elab küll tavamajas, aga tema kaks tütart elavad lisaehitistes maja kõrval, seega täitsa tehtav. Ega päris iga inimese jaoks see ei olekski, aga meid nii võlub ja tõmbab :)

      Delete
    2. Respekt igal juhul! Unistused on täitmiseks!
      Muidugi, kui mõelda "vanade eestlaste" majakestele, kui vähe oli n ö elamise ruumi ja mitu põlvkonda koos, väikesed ruumid, kitsukesed voodid jne, oleme ju kõik talurahva muuseumides käinud-näinud.. Lihtsalt kohutav kuidas suht viimastel aegadel tekkinud tänapäeva mugav elustiil tundub ainsa "normaalsusena". Olen isegi üles kasvanud korteris kus solk sees-vesi väljas ja neli inimest kahes toas, kõik oli hästi, aga kipub lihtsalt ununema:)

      Delete
  3. Miks te muidu just seda tiny house tahate? Kas tavaline mõnetoaline väiksem maja ei oleks päris see või on seal tõesti nii suur hinnavahe?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sest nad on lahedad :) Lisaks, kui rattad all, saab alati ringi liikuda. Lisaks siis ei ole vist päris kõiki ehituslube jms vaja. Nimelt tahaks täitsa ise selle väikese maja ehitada :)

      Delete
  4. Väga tore on lugeda, et olete kõik kolides õnnelikumad. Mina mõtlesin just Su tühja maja pilte vaadates ja positiivset blogi lugedes, et kui Sa suudad sellises tühjas kodus nii õnnelik ja positiivne olla, siis oled kindlasti õiges kohas, teed õiget asja ja oled õnnelik. Ei kahelnud kordagi, et Sul seal halvem oleks.

    Unistused on Sul ägedad ning edu nende teoks tegemisel. Tihti on nii, et kui hakkad teatud "erilise" unistuse poole liikuma, siis mingi hetk märkad, et tegelikult on neid inimesi, kes samamoodi elavad, päris palju, satud nende inimeste ringkonda, kes Sind toetavad ning mingil hetkel tundub see unistus juba täitsa tavaline :)

    Olen kindel, et kirjutasid vaid oma vaatenurgast, kuid tahan siin lisada, et kuigi ma olen ka üks nendest inimestest, kes on teinud teadliku valiku mitte pangalaenu võtta ning pingutanud selle nimel, et mul oleks vaheldusrikas töö, siis ma tean inimesi, kes on pangalaenu ja kellast-kellani kontoritöö puhul väga õnnelikud ning kellele selline elu sobib ning ei saa kindlasti öelda, et nad selle puhul igavat elu elaks. Paljude pangalaenu ja kontoritöö omanike töö- ja eraelu on väga põnev ning kindlasti mitte ruttiinne. Seni, kuni me leiame endale selle, mis meil silma särama paneb ja sobib, on kõik hästi. Edu Sulle! Ootan huviga edasisi arenguid.

    P.S Kas soovite seda minimaja ehitada Uus-Meremaal või Eestis?

    ReplyDelete

Meie pere kasvab (jälle)!

Üllatus! Meie perre on lisandumas veel üks beebi! :) Nagu meie puhul ikka, täiesti planeeritud. Kui ma aus olen, siis ma pikalt a...