Thursday 2 November 2017

Natukene Cooperist ja Amberist


Vaatan ja imetlen oma lapsi iga päev ja mõtlen, küll mul on vedanud, et nad nii armsad on. Eks igal emal ole paremaid ja halvemaid päevi. Mõnel päeval Amber vaid viriseb ja rahuneb vaid süles olles. Samadel päevadel on Cooper ka eriti jonnakas ja testib mu limiite igate pidi. Teistel päevadel on tunduvalt kergem ja need halvemad päevad kipuvadki ununema. Imetlen aga, kuivõrd tublilt nad on kolimistega kohanenud.


Kõige suurem mure oli mul enne meie kolimist, et Cooper teeb sammu tagurpidi oma arengus. Mitmed teised märtsiemad on seda täheldanud, kui kas on kolitud või on Cooperi eakaaslased omale väikemaid õdesid-vendu saanud. Mu kutt aga on mind üllatanud ja on Uus Meremaale tulles kindlasti kõvasti asjalikumaks muutunud. Suurim samm on olnud meie voodist välja saamine ning nüüd on ta iga öö täitsa enda toas. Potitreening on teine, mille ta omas tempos ära õppis. Nüüd omaette elamisse tulles käib ta meelsasti igasugu hädasid suure poti peal tegemas, selle jaoks ei ole vaja talle isegi astet alla, ukerdab end istme peale ilusti ära. Öösiti panen veel igaks juhuks mähkme alla, kuid ilmselt saame sellegi varsti ära lõpetada, sest enamustel hommikutel on see täitsa kuiv.

Sõnavara on tal ka väga palju arenenud ning ma tihti imestan, kui ta väga tarkade ideedega välja tuleb. Lausa naljakas mõelda, kuidas aasta alguses ta UK lasteaed väitis, et ta räägib vaid 1-2 sõna kaupa ja et tal oleks kõneteraapiat vaja. Eks ta siis juba rääkis palju rohkem, vaid sealne lasteaed ei meeldinud, aga laused on tal tõesti nüüd aina pikemad ja grammatiliselt korrektsemad. Keeleks endiselt vaid inglise keel, kuid loodan, et kui ma Amberiga eesti keeles räägin, siis jääb talle ka midagi külge.

Ainus probleem Cooperiga on vaid endiselt ta ülimalt valikuline söömine. Vaikselt hakkab rohkem asju proovima ja kolme toidu pealt on valik juba kümnele lähenemas. Uusim üllatus on see olnud, et ta sööb kalapulki või muid paneeritud kalu. Ehk kunangi saab temast asja ka, endiselt pakun igasuguseid asju. Kolmesele tüüpilisena on ta tujud veel seinast seina ja sellest saavad ka naabrid aru, kui tal paha tuju on või midagi ei meeldi.


Amber muidugi on liiga pisikene, et väga aru saada, kui me ringi kolime. Kui UKs ja Eestis ärkas ta veel ilusti vaid 2 korda öö jooksul, siis endiselt nii kui siia kolisime, ärkab iga 1-2h tagant. Ka endiselt, pea 8kuuselt. Kõik ilusad voldid on endiselt minu piimast, kuid lisatoitu saab ta ka. Lisatoitu saab ta vaid näputoiduna. Cooper sai alguses püreesid ja siis näputoitu lisaks, kuid Amberiga alustasin hiljem ning saab vaid näputoitu, ei mingeid püreesid. Üllatavalt hästi saab hakkama ja olenevalt päevast on tal jube hea isu. Sööb põhimõtteliselt täpselt sama, mida meie, vaid vähem soola üritan tema portsudesse panna. Tükid lähevad ilusti alla või tulevad pärast ära lutsutamist suust välja. Koristamist on hiljem palju, aga ta väga naudib.

Füüsiliselt on Amber Cooperist natukene laisem, aga vaikselt ikka areneb. Istudes on selg täitsa sirge, aga istub vaid kuni umbes minuti, siis läheb üsna kergelt uppi. Käpuli ajab end ka ja õõtsutab mõnuga edasi-tagasi, kuid kui roomata üritab, siis läheb vaid kogemata tagasi. Keerleb ja pöörleb aga mööda põrandat vabalt. Viimase nädala jooksul on talle seismine ka meeldima hakanud. Päris ise veel toest kinni ei saa, aga see meeldib, kui mina või P teda püsti hoiame.

Hambaid on tal ka kaks. Kaalu ja pikkust ei tea.

Lõpuks veel mõned armsad pildid neist :)












1 comment:

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...