40+2 nädalat rase - esimene kõne sünnitusosakonda

Eilne päev möödus ilma suurte muutusteta. Natukene eraldasin korki, aga muidu oli kõhu poolest üsna hea olla. Pärastlõunal tabas mind küll kerge auraga migreen jälle, mis paratsetamooli ja uinakuga paari tunniga üle läks. Õhtul oli veel šokk, kui Cooper tavapärase 23 asemel enne 19t diivanile magama jäi. See-eest passis ta 1:30-3:30 ajal ärkvel. Lõpuks saime ta magama ja põõnas siis 9ni. Kuigi ma paar tundi üleval olin, olin ikka 7:30 üleval nagu alati.

Tänane hommik hakkas väga tiheda vetsus käimisega. Üsna tugev päevade valu oli samuti ning meeletu surve seal allpool.

Käisime toidupoes tiiru, sest kõik eluks vajalikud asjad nagu vetsupaber, sai ja piim saavad ju alati korraga otsa. Juba poes tundsin, et surve aina suureneb. Koju jõudes algasid üsna valulikud ja regulaarsed toonused, aga päris hinge kinni ei võtnud. Ajaliselt kestsid aga paar minutit ja tulid iga paari minuti tagant. Võtsin julguse kokku ja helistasin igaks juhuks sünnitusosakonda, öeldes, et valu on üle elatav, aga üsna regulaarne. Ämmaemand telefonil ütles, et päris sünnituss toonused ei peaks üle minuti olema ja soovitas vanni ja paratsetamooli. Natukene tuli nutt peale, sest enda peale sain pahaseks, kuna lubasin alati, et ei hakka enne arvama, et midagi toimub, kui valust ei röögi.


Väikemees trügis vanni seltsiks ja pesi muudkui beebit. Vannis läksid toonused nagu kergemaks ja harvemaks. Igaks juhuks raseerisin jalad ära, kui neid lähiajal kellelegi paljastama peaks.

Nüüdseks on vannist paar tundi möödas, saan endiselt valulikke toonusi, kuid nad ei ole nii tihedad ning on endiselt üle elatavad. Eks aeg näitab, kas on vale algus või hakkavad asjad lõpuks liikuma. Veed katkenud pole ja ma loodan, et mu valulävi nüüd nii kõrge ka pole ja ma kodus või autos sünnitama ei hakka 😊

Comments

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!