Rasedusest ja mis siiani beebile ostetud

Juhuu, lõpuks ometi ostsime uue monitori, kui kass meie eelmise suutis paar kuud tagasi ära lõhkuda. Nüüd läheb alles blogimiseks :D

Kirjutaks ülikiiresti natukene rasedusest, sest see on hetkel meie elus siiski üks suurimaid asju ja tulevasi muutusi.

31. nädala paun ja üldse ei vabanda pool-palga pepsi eest, sest selle kasvamist on vaja ka ikka jäädvustada :P

Täna olen täpselt 32. nädalat rase ja ootan pingsalt, kuna see kõik läbi saab. Beebiga on kõik ülitore, aga minu keha talub rasedust teisel korral kohe kindlasti vähem. Selg, puusad, vaagnaluud ja ribid valutavad absoluutselt pidevalt. Mõnel päeval on vaid kerge ebameeldiv valu, teistel päevadel ei saa pea kõndidagi, aga Cooperi kõrvalt väga lihtsalt diivanil oleskleda ei saa. Kehast rääkides räägiks ka kaalus, mis hetkel 73,9kg. Enne rasedust olin 62kg, seega pea 12kg juures. Cooperiga rasedaks jäädes olin ma 60kg ja raseduse 32. nädalaks oli kaal 75kg, seega ülinatukene vähem kaalutõusu sel korral. Cooperiga suutsin küll enne sünnitust veel 10kg juurde võtta ja raseduse lõpuks tuli 85kg ära. Loodan, et see päris sel korral ei juhtu, aga ei imestaks. 

Tujud ja emotsioonid on ka sel korral meeletud, endal ka aeg-ajalt häbi. Mine tea, kas tüdrukut oodates on hormoone rohkem või lihtsalt see, et suurem elamine, mida korras hoida, ja üks laps juba ees, kes palju energiat nõuab. 

Asjadest oleme üliväga ostnud. Mõned riided siit ja sealt, mis silma jäänud on. Üsna mitmed riided on ise tehtud ka, seega üle ei tasu pingutada.

Tänase seisuga on endal tehtud mõned pluusid, kleidid, hunnik kampsuneid, paar mütsi, üks valmis tekk ja üks poolik tekk.
Asjalikematest beebi-asjadest on mul vaid rinnapump, mis on Haakaa nimelise firma poolt tehtud ja mida väga paljud kõvasti kiidavad. Üldiselt rinnaga toitmise osas plaanin sel korral kohe kindlasti rohkem abi nõuda ja ise mitte naiivne olla, et see peakski mul päeva pealt loomulikult välja tulema. Olen ka rohkem kodutööd teinud, seega loodan väga, et see mul teisel korral ka edukalt välja tuleb.


Lisaks muidugi tähtis ost oli mähkimiskott. Sel korral valisin Cath Kidstoni oma, sest see oli lihtsalt nii ilus ja enne jõule oli see väikese alega müügil ka. 


Cooperist meil väga palju alles ei ole, vaid ta beebivann ja reisi-võrevoodi. Mõned üksikud riided ka, mis sobivad nii poisile kui ka tüdrukule. Arvan, et olen ära otsustanud, millise vankri tahan ja mitmed muud pudinad-padinad on Amazoni ostukorvi ka ära pantud. Ostmiseks ja suuremaks beebiks valmistumiseks läheb veebruaris. Ei suuda küll ära otsustada, kus beebi magama hakkab. Cooper oli meil esimesed neli kuud vankris, kuhu ostsin moosese korvi madratsi sisse. Sel korral ehk tahaks päris moosese korvi, või ostaks väikese magamisaseme Cooperi vana voodi sisse... Ei tea veel.

Tööl on mul ka veel 4 nädalat käia. Viimane tööpäev, või minu puhul õigemini töö-öö on 5. veebruaril. Siis esmalt kaks nädalat puhkust ja emaduspuhkus algab ametlikult 24. veebruaril. Sünnituse tähtaeg on 7märts, seega parajalt aega ennem kodus puhata ja Cooperiga aega veeta.

Comments

  1. Ma mäletan su suhtumist rinnaga toimisesse Cooperi sünni järel. Mul on nii hea meel, et praegu just nii ütled, nagu sa ütled :)

    Tegelikult vist enamusel emadel ongi see väga raske. Vähemalt alguses, esimestel nädalatel.

    Mina suutsin esimest last imetada 3 kuud, teist veidi alla poole aasta, kolmandat natuke rohkem kui pool aastat, alles neljanda puhul oleks võinud imetada ilmselt ükskõik kui kaua :D Lihtsalt tuli tarkusehamba pärast päris hulle ravimeid võtta ja laps oli siis juba ka peaaegu 1 a ja 3 kuud, ega ma päris koolini ikka tegelikult imetada ju ei tahtnud :)

    Kui sul õige aeg on käes, siis küsi abi ja nõustamist - nii palju kui vähegi võimalik. Ilmselt enam kui 9 naist 10st on füsioloogiliselt võimelised imetama ja see õnnestub ka kui seda õigesti teha. Aga seda õigesti tegemist ei ole üldse lihtne selgeks saada. Vanasti olid värskete emade kõrval beebide ema-emad, sealt tuli see tarkus ja toetus. Pluss siis muidugi see, et ei olnud vingeid rinnapiima-asendajaid võtta ja teati, et lehmapiim nii väga hea beebile pole.

    Mind aitas (läbi esimeste nädalate ropu valu) kõige rohkem see, et tõime koju kaalu ja kaalusime beebit esimestel nädalatel absoluutselt igal söögikorral enne ja pärast söötmist. Sealt edasi kuni teise elukuu lõpuni kaalusime kord ööpäevas ja kuna nädala trend oli tõusev, siis enam ei pidanud ma endale ette kujutama, et laps ikka kõhtu täis ei saa.
    Eelmiste lastega said saatuslikuks "igaks juhuks" lisaks antud rinnapiima asendaja ja lisaks ka kuiva luti pakkumine. Neljandale kuiva lutti ei pakkunudki, kui nuttis siis sai sülle. Magas meie kõrval. Kõik esmased vajadused olid täidetud, ei olnud vaja lapsel nutta, ei tekkinud kiusatust lapsele lutti pakkuda.

    Ohh, sellel teemal võiks jäädagi kirjutama vist...

    Aga sul on nii armas pojake ja sa oled ise ka väga-väga tubli, elame sulle kaasa ja soovime parimat!

    r.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nii armsa toetuse eest! Eks see saatuslik oli, et ei olnud ei lähedal ega telefonikõne kaugusel Eestis kedagi, kellelt nõu ja abi küsida. Ema pole enam meie seas, aga tean, et tema mind rinnaga toita ei saanud, kuna tal mingi põletik oli. Siin on kõik ämmakad ja rinnaga toitmise nõustajad ja suure koormusega, seega pikalt nad mind ei aidanud. Endiselt mäletan, kuidas üks veel haiglas olles nähvas, et ma teda nii tihti appi kutsusin. Keegi ei aidanud päris esimese söögikorraga ka üldse, pakuti vaid RPAd. Ja ise olin nii hirmul ja pinges, et tahtsin vaid, et see uhiuus inimene vaid midagi süüa saaks ja kuidagi minu vastutuse all elus püsiks. Ma olen sel korral ülimalt motiveeritud pingutama ja proovima rohkem, seega loodame, et läheb paremini ja ma pinge all ei murdu.

      Delete
  2. Edu beebi ootamisel, mulle meeldib sinu blogisse kiigata, sest meeldib sinu kirjutamisstiil, selline aus ka vahetu aga samas läbi mõnisa huumoriprisma. Endal aastane poeg, elan samuti UK-s. See imetamise teema on ka mulle südamelähedane kuna pojaga oli suuri raskusi, otsisin samamoodi abi aga kokkuvõttes ei osanud ikkagi aru saada milles probleem oli, et nuttis ja ei söönud, nii et poja sai ainult paar kuud rinda ja siis võõrdus kuna sai samal ajal pudelist lisa koguaeg. Tagantjärgi tarkus muidugi ju enam ei aita sest see alguse aeg on nii oluline ja kui see mööda lasta ja lisa anda ja mitte ōiget abi saada KOHE siis lähebki see aeg mööda. Arvan et olin umbes samasuguse suhtumisega nagu sina et ei osanud arvata et see nii keeruline võib olla, mõtlesin et eks siis vaatab kui aeg käes. Aga igatahes edu, sina tundud sellist tyypi inimene kes saab kõigi raskustega hakkama, ja põnev on lugeda beebiootust ja loodan et kõik läheb suurepäraselt sest te olete yks ääretulr tore perekond :)

    ReplyDelete
  3. Kapilugeja siin ;)
    Tead, minuarust oleneb nii palju, kus synnitad kah. Ma l2bi s6prade v6rdlen ka Eesti kogemust ja.. Mina synnitasin Edinburghis ja siin oli haiglas niiiii hea. Esimest kotda last rinnale pannes oli keegi aitamas ja kui vaja, tuldi ja n2idati. Ja siis kodus 2mmakas kah kontrollis imetamisv6tet ja aitas. Ma loodan, et sul sel korral l2heb see asi m6nusalt. Tuleb v2lja v6i mitte, peaasi, et endal hing rahul on.

    ReplyDelete

Post a Comment