Üks hirmutav kogemus

Teisipäeva õhtul oli üks mu elu hirmsaimatest juhtumistest, mis sees endiselt natukene värisema võtab, kuigi ma ise selles päris otseselt seotud ei olnud. Kõiki emotsioone võimendas see, et Cooper tol päeval haige oli oksendamise ja kõrge palavikuga, mille tõttu me sel ööl isegi haiglas kontrollis käisime (kõik oli aga korras, vana hea soovitus palju vedelikke anda ja Calpol'i).

Igatahes, mu loo juurde. Olin töölt kodus olnud vaid umbes 30-40 minutit, kui kuulsin korteri ukse taga kõva rüselemist ja kolinat. Kuulsin, kuidas keegi karjus "Stay away from the door!" (Hoidke uksest eemale!), mille järel oli suur löögi heli. Ma uudishimulik tahtsin meie korteri ukse juurde minna silmaaugust piiluma, aga P suutis vähe kainemaks jääda selles olukorras ja tõmbas mu eemale.

Suundusin akna juurde, kus nägi maja taha, et vähegi teada saada, mis toimub. Nägin kolme inimest maja poole tulemas automaatrelvadega. Kui esmalt arvasin, et politsei on ukse taga kolistamas, siis nende inimeste puhul ma esmalt nende politsei mütsi ei näinud, vaid nende erariideid, seega ehmatas mind ikka koledasti ära küll. Terrorismiteema ja muu selline on meil ammu peres jututeemaks, eriti kuna nii paljud siinse linna elanikud on aasiamaadest pärit. Pärast seda, kui ma muudkui väriseva häälega ütlesin, et neil on relvad, neil on relvad, vaatas P ka aknast välja ja rahustas mu maha, et see on politsei.

See tegi olemise paremaks ja nüüd tundus juba ohutum ukse taga kuulata, mis toimub ja silmaaugust piiluda. Politsei oli meie üle koridori naabri ukse sisse löönud, naaber ise oli põlvili koridoris ootamas, et politsei midagi leiaks, et ta ära viia. Üsna kiirelt oli kuulda, et politsei leidis sealsest korterist relva ja naaber viidi ära. Tagantjärele mõtlen, et kui ma esimese häälega tahtsin ukse juurde minna ja naaber oleks politseile vastu hakanud, siis oleks enamus kuule meie korteriuksest läbi tulnud, sest meie uksed on paralleelselt. Mitte, et ma tavaliselt sellistele asjadele mõtlema pean.

Politsei otsis ta korterit väga pikalt läbi, mitu tundi. Käidi vist koeraga jms. Selline oli meie aknatagune umbes kolm tundi pärast esimest müra:


Ühel hetkel koputas üks naissoost politseinik isegi meie uksele ja küsisid, kas meil on maja väljas ka mingeid panipaiku, mis on lukus ja kus me eraasju hoida saaksime. Õnneks või kahjuks ei ole. Mingi aeg parandas politsei ukse ära ja läks minema.

Kohalikest uudistest ei ole ma selle intsidendi kohta veel midagi leidnud, aga leht on üsna karmimaid kuritegevusi täis. Politseidel siin linnas tööd jagub.

See naaber kolis majja alles mõned kuud tagasi, aga me ammu kahtlustasime, et ta millegi illegaalsega tegeleb. Normaalsetel aegadel tööl ei käinud, päev läbi kostus sealt korterist vaid muusikat ja koridor oli kanepi-haisu täis. Lisaks nii kui õhtu tuli, käisid mitmed inimesed korterist sisse-välja ning mitmete autodega käidi muudkui lühikesi reise tegemas. Politseile me küll vaid selle põhjal midagi ei öelnud, ei tea, kust nad info said meie naabrit vahistama tulla.

Kahjuks küll paar päeva tagasi märkasin, et meie kuritegevuslik naaber on majas tagasi. Mine tea, kas maksis kautsjoni või ei olnud rohkem põhjust ta kinni hoidmiseks. Kuid fakt, et tal oli seal korteris relv, teeb olemise natukene kõhedaks küll. Keegi teine naabritest andis talle üks hommik ka teada, mis nad temast arvavad:


Ilmselt meie üleval olevad naabrid, sest nad on noored tulihingelised, kellel on samuti laps.

Sel aastal kolime aga kindlasti, kuhugi paremasse piirkonda. See ei ole normaalne, et ma oma tavalise päeva jooksul näen automaatrelvi. Oleme P'ga mõlemad tunnistanud, et teeme peas plaani, kui kunangi peakski mingi hirmus olukord tekkima, näiteks keegi murrab sisse vms. Selliste mõtetega ikka iga päev olema ei peaks.

Comments