Ma ei ole superema

Häid jõule! Kuigi ei taha jõuludest rääkida, valid sellest, kuidas mu lapsele ei meeldi magada.

Asjad hakkasid juba üsna hästi minema, kui sain Cooperi öisest piimast lahti ja ta paar korda isegi öö läbi magas. Siis hakkas ta aga korra-kaks nädalas hullumeelsel ajal ärkama, nii kell 2-3, ja magama tagasi ei lähe. Enamustel öödel ärkab, tuleb meie voodisse ja uinub kiirelt. Teinekord on ka natukene piima vaja. Neil öil, kui ta ärkab, ei tee ma temaga mitte midagi teisiti, kui neil, kui ta edasi magab. Tihti kaisutame voodis hea 30-60. minutit, ennem, kui ta hakkab voodist välja ronima ja röökima, kui ma ta voodisse tagasi üritan saada. Siis, et P ikka enne tööle minekut magada saaks, läheme ära elutuppa, kus oleme pimedas, lootes, et kutt uinub, kuni ta telerit nõudma hakkab ja nutab, kui ei saa. Mul on küll kommenteeritud, et miks ma lasen tal keset ööd telerit vaadata, kui ta ei maga, aga teadmata on see kammajaa, mis enne telerit toimus. Lisaks, ei laseks ma iial tal keset ööd nuttu lahistada, kuni ta uinub. Seega vaatamegi vahepeal kell 4. telerit, sest meie päev algas lihtsalt varem.

Päevauinakud on ka aina harvemad ning kui ta magabki, siis läheb õhtul üsna hilja magama , 9 ajal umbes. Jätkuvalt keeldun igasugu unekoolidest, sest saame ju hakkama. Lisaks ei ole mul lihtsalt jaksu nende jaoks. Cooperil on küll kaks vanemat, aga P temaga pärast mängimise muud ei teegi. Aeg-ajalt on koos minuga magamistoas, kui ma üritan Cooperit magama panna ning kui hästi läheb, siis paar korda nädalas vahetab mähet. Kõik otsused, mida laps sööb ja kuhu lasteaeda läheb, on minu teha, selles suhtes on vahepeal tunne nagu üksikemal. Vaid süüa tuleb teha mitmele ja mitme tagant koristan. Seega andke andeks, kui ma ei suudagi olla superema ja mu laps iga päev telerit vaatab. Seda kõike tehes armastan ma teda väga ja muidugi soovin parimat ja annan endast parima teda kasvatades. 

Comments

  1. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  2. Ma tean, et see on jube ebaoriginaalne - aga mida Cooper õhtuti sööb? Ja tegelikult üldse päeva jooksul?

    Mul on kah selline öösel mittemagav laps kodus kasvanud...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suurepärane sööja ta pole, aga kui ta eriti õhtusööki ei söö, siis üritan alati hiljem veel nosimist anda. Suure näljaga ärkab ta harva üles, pigem eelistab hommikusööki natukene hiljem süüa.

      Ma arvan, et ta ongi üks neist lastest, kes väga ei maga. Samas umbes kuuks ajaks sain ta pea iga öö läbi magama... Ei teinud siis midagi teisiti, kui nüüd. Lisaks arvan, et tal on kõige tagumised hambad veel tulemas pluss viimased kaks-kolm nädalat on haige olnud. Üsna raske on aru saada, mis see täpselt teda äratab.

      Delete
  3. Meie poiss hakkas öösel paremini magama kui õhtul kõhu korralikult täis sõi, banaan näiteks tõi hea une. Ja unegraafiku nihutasime ise paika. Kui hommikul ärkas 8 paiku siis kl 13 lõunaunne ja kl 20 ööunne. 5 tundi järjest ülevalolekut oli maksimum, sealt edasi oli tulemuseks juba üleväsinud laps, kes jauras ja üleväsimuse tõttu magama jääda ei tahtnud.
    Ja ei taha targutada aga lapsel on 2 vanemat, palu lapse isal nt mõnel õhtul õhtuprotseduurid (vann, magamapanek jms) enda peale võtta, ise mina tee nt väike jalutuskäik. Veidi omaetteolekut teeb pea selgemaks ja annab jaksu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Banaanist enne magamist olen ka kuulnud ning vahepeal ta seda ka enne magamaminekut saab, kui ta tahab. Teenekord keeldub.

      Päevaunesid ma tavaliselt proovin ikka 2-3 korda voodis iga päev, ka siis, kui ta selle lõpuks magama ei lähe. Päris jõuga voodis kinni ei hoia ja magama ei sunni, kui ta meelsamini ringi jookseks. Olen kuulnud, et mõned lapsed muutuvadki väga kergelt üleväsinuks, aga mitte Cooper. Ta on alati just mängulusti ja energiat täis. Kui muutubki virilaks väsimusest, siis läheb alati ilusti magama. Mõeldes enda lasteaia aegsele ajale, siis ega ma ei mäleta seal kordagi lõunaund, alati ajasin teistega juttu ja õhtuti olin ka üleval, palju tahtsin.

      Lisaks eelnevalt mainitud hambad ja haigus (köhib hirmsasti öösiti) ka kindlasti mõjutavad.

      Ma tunnistan, et ma olen ise väga halb abi paluja. Mees ise ei märka aga kunagi abi pakkuda ning ta 50ndate arusaam, et kui ma kodune, siis teengi alati kõik lapsega, käib närvidele, aga ei viitsi sel teemal enam tüli kiskuda. Jaanuaris on tööle minek ja ta saab esimesed kaks nädalat lapsega kodune olla (eelnevalt on ta Cooperiga maksimum tunni kahekesi olnud). Ehk siis saab aru, et see päris superlihtne ka ei ole.

      Delete

Post a Comment