Norwich'i taaskülastus

P teatas eelmise nädala kolmapäeval, et ta võttis täitsa lambist neljapäeva ja reede töölt vabaks ning meil mõlemal oli esimene mõte, et läheks kuhugi lausa ööseks. Kuna muudkui mõtleme, kuhu järgmisena Bradfordist kolida, siis tahtsime minna kuhugi, mis on üks kolimisevariantidest. Sõelale jäid Norwich ja Edinburgh. Kuna me Edinburghis alles hiljuti käisime ja Norwichis lausa kaks aastat tagasi, siis otsustasime uuesti Norwichisse minna ja vaadata, kas meile seal veel endiselt meeldib.

Autosõit Bradfordist Norwichisse oli natukene üle 4. tunni ning lahkusime reedel. Ma pabistasin nii ette, et kuidas ma küll Cooperit tegevuses hoian, võtsin kaasa piisavalt nosimist ja raamatuid ja mänguasju. Kutt aga uneles need neli tundi lihtsalt niisama:


Muidugi tegime teepeal hommikusöögipausi ka ning saime jalgu sirutada. Terve nelja tunni sõidu jooksul suigatas Cooper vaid umbes 2-3. minutit.

Öö veetsime Premier Inn hotellis, kuhu saime toa üheks ööks üsna soodsalt - 63 naela eest. Kodus tuba broneerides unustasin lisada, et meile on hälli vaja, seega ei teatud, et meil laps kaasas oli. Ootasime vaid 10 minutit, mille jooksul vahetati meile ette nähtud tuba ja lisati sinna ka häll. Tundus küll, et meie tuba oli teistest kõigist kaugele-kaugele pantud, et Cooper kedagi segada ei saaks oma nutuga. Seda saime kohe ka kontrollida, sest nii, kui me tuppa saime, pistis Cooper röökima. Maha ei läinud ja küll oli minu süles ja oma issi süles. Eks ta selleks ajaks oli juba väsinud, aga voodile pikali teda panna ei saanud. Lõpuks, kui ta akna peal vahtida sai, läks tuju heaks.


Kuna kutt muudkui "õue, õue" küsis, otsustasime Norwichi kesklinna jalutama minna. Ilm oli küll natukene vihmane, aga õhkkond oli siiski meeldiv. Pildil sealne suur turg.


Cooperil läks ka tuju paremaks ja hakkas lollitama.


Mõtlesime, et läheks kuhugi kohvi jooma ja kooki sööma. Oli meeles, et Royal Arcade's oli üks hea kohvik, kus me kaks aastat tagasi käisime, seega seadsimegi sammud sinna.


Minu hiiglaslik porgandikoogitükk, mis oli nii-nii magus, et ma ei jõudnudki seda kõike ära süüa, mis minu puhul on tõeline üllatus.



See oli muidugi see aeg, kui Cooper otsustas, et tema enam korralikult käituda ei taha. Meiega lauas ei istunud, kärus ei olnud, vaid tahtis seda vaid ringi lükata küll edasi, küll tagasi. P'ga saimegi sedasi kohvikus käia, et üks nosis kooki ja jõi kohvi, kui teine Cooperiga käru ringi lükkas ja teisi inimesi üritas mitte alla ajada. Siis vahetasime. Mingi aeg otsustas Cooper veel, et ta ei taha seda käru üldse varju all lükata, vaid õues vihma käes. Kui üritasime käru varju alla suunata, siis oli kisa lahti ja viskas end maha pikali. Jah, meil on käes see imeline aeg, et iga pisiasja pärast on jonn lahti ja viskab end igal pool pikali.


Royal Arcade oli aga endiselt sama ilus, kui ma seda eelmisest külastuskorrast mäletasin.


Seejärel üritasime Norwichi katedraalis käia, mis õnneks oli tasuta. Ülikiirelt käisime tiiru sees, kui Cooper jälle kisama pistis. Lapse karjumine suures-suures katedraalis on ikka üsna hirmus. Õues tahtis ta aga jälle lollitada ning muru peale ronida, kus oli mitu silti, et muru peale minna ei tohi. Aga Cooper ei oska ju lugeda.


No ja siis ta oligi täitsa totu.


Teel tagasi hotelli suutis ta veel viis minutit tukastada, aga hotelli jõudes ärkas üles.


Mõne aja pärast saime oma väikese jonnipunni naeratama ka saada. Ärge mu ilusaid värvilisi sokke tähele pange, mis riietusega kokku ei lähe.


Sel õhtul oli kesklinnas ka Bonfire Night'i puhul ilutulestik. Mul oli kõik uuritud, et kuna enamus tänavaid on autodele kinni, siis saame otse hotelli juurest bussiga kesklinna ja tagasi. Ootasime ilusti 20 minutit ilutulestikuni ära...


... ja õppisime, et Cooper kohutavalt kardab ilutulestikku. Panime ruttu bussijaama suunas jooksu, et laps maha rahuneks ning vaid kuulsime, kui vägev ilutulestik selja taga oli.


Bussijaamast ma sain imenatukene paari ilutulestikku näha ka, juhuu.


Cooper jäi õnneks bussis ilusti magama ning ei ärganud isegi siis üles, kui me hotelli kõrval McDonaldsis endale õhtusööki ostmas käisime. Öö läks hästi, ei ärganud kordagi, aga hommikul läks enne kella 6t uni ära.


Vaene laps vett ja krõbinaid söömas.


Lõpuks oli ka aeg sealmaal, et ehk on mõned kohad-poed lahti, et välja ka minna.


Esmalt käisime Great Yarmouth'is, mis on mereäärne linn. Novembrikuus on tegemist üsna mahajäetud kohaga, kus kõik ranna ääres olevad vaatamisväärsused on kinni, aga suviti on seal kindlasti tegemist küll ja veel.




Cooperil oli mere ääres olemisest üsna poogen, tal oli oma "tore" tuju peal jälle.




Ilusa ilmaga ja suure rahvaga on see tänav kindlasti palju lahedam.



Kui Great Yarmouth'i masendavast olemisest küllalt sai, siis läksime tagasi Norwichisse, kus tahtsime Norwich'i lossis ära käia. Otsistasime seekord, et käru me küll kaasa ei võta, ehk siis Cooper käitub natukene paremini, kuna pole, mida edasi-tagasi lükata.



Mõnusad väikesed Norwichi tänavad...



Norwichi loss ise oli päris lahe. Muuseumi osa oli mõnusalt vanaaegne klaasist kappidega.


Cooper oli ka kõike muud, kui korralik muuseumikülastaja.



Hobusekaarikuga üritas ka sõita, aga küll oli vaja vaid nuppu vajutada, mis ekraanil olevat videot otsast peale näitas, mitte ohje käes hoida. Vähemalt hoidis see üks nupp teda paar minutit tegevuses ning me lausa pidime ta lõpuks sealt ära vedama.


Loss ise oli üllatavalt palav, seega mingi hetk pidimegi Cooperil pusa pealt võtma ja vaene laps pidi alussärgiga olema. Aga vähemalt ei olnud tal enam palav! Sai issiga natukene kunsti teha, kuigi Cooper pigem üritas suurematelt lastelt pliiatseid ära varastada.


Lossi osas oli õnneks mängunurk, kus Cooperile meeldis. Jälle saime korda-mööda vaatamisväärsusi uudistamas käia, kuni üks lapsel silma peal hoidis.

 



Lossi osa oli minu meelest päris võimas. Mitte küll suur, aga sealne atmosfäär oli väga lahe. P'ga me küll unistasime, et kui me kunangi lapsehoidja palkame, siis saame muuseumis käia ka sedasi, et me saame isegi kõiki asju näha ja asjade kohta infot lugeda, mitte Cooperi järgi joosta. Õnneks väikese kultuuridoosi saime.

Lossi lõpuks tuli Cooperil jälle oma lahe tuju peale, mistõttu suundusimegi auto juurde ja tulime koju tagasi. Seekord õnneks Cooper magas ilusti poolteist tundi sõidu ajal ning koju jõudes oli tal kohe palju parem tuju.

See väike kodust eemal olek oli mõnus, kuigi Cooper tegi kogu olemise väga-väga raskeks.

Comments