Kuidas Cooper jälle haige oli (ja mina ka natukene)

Tüüpiline, et kui ma mitu nädalat mängurühmas ei käi, siis lõpuks seal käies saab Cooper endale mingi viiruse külge. Seekord jälle kõhuviirus. Vaesekene oksendas päris mitu korda päev enne mu sünnipäeva. Üleüldse ei söönud ja oli väga loid. Lõunaunne suikus lausa minu süles, mis juhtub küll vaid siis, kui ta end hästi ei tunne.


Esimesel haigel ööl ärkas ta korra südaööl, et kõhtu kergendada ja paar mähet suutis ka täis teha, mida ta tavaliselt öö jooksul küll ei tee.

Järgmisel päeval olin juba natukene ettenägelikum ning katsin diivani käterätikutega. Hoidsin väikest okse-kaussi ja veetopsi alati lapsel ligidal. Jube tore sünnipäev oli mul :) Paha oli pojal vaid korra hommikul ning päev otsa suutis ära olla, kuni issi kojutulekuni. Nii, kui issi töölt koju tulles koduriided selga sai ja Cooperiga kallistas, otsustas Cooper veel natukene oksendada. Issil sai nii hea meel.


Vähemalt see öö möödus rahulikult ja niutsus vaid korra, kui lutt suust välja kukkus.

Sellele järgneval päeval õnneks meil enam okse-kaussi vaja ei olnud, kuid päris hirmsaid mähkmeid sain vahetada küll. Oh need lapsevanema rõõmud! Cooper oli päev otsa jälle väga kaisukas, aga lõunaunest keeldus. Lootsin, et ehk läheb siis varem magama, sest mul endal viskas ka pärastlõunal oleku üsna kehvaks. Lausa nii kehvaks, et ühel hetkel ei suutnud ma muud, kui vaid diivanil lamada. Cooper käis musisid andmas vahepeal, nii armas. Küll keeras ja krambitas kõhus ning meeletud külmavärinad olid. Piparmünditee õnneks aitas natukene.


Kuna Cooperil lõunauni jäi vahele, siis ta uinus juba kell 17 mu kõhu peal telerit vahtides. Mina läksin voodisse pärast teda ja kell 18 ka juba magasin. Palavikku oli selleks ajaks 37,7C ja tundsin, et uni on see, mida ma vajan.

Hea oli, et vara magama sain, sest kell pool 1 öösel läks Cooperil uni ära. Tunnikese uneles meie voodis, aga 1:30 sai villant ja vedas mu elutuppa. Vahtisime siis natukene pimedas telekat, mingi aeg mängis ta oma mänguasjadega. Kell 4:30 tuli tal aga järsku suur uni peale, ronis minu kõrvale diivanile ja jäi sekundi pealt magama.


P ärkas tööle minekuks umbes 6 ajal, mis ka mind äratas. Võtsin Cooperi sülle ja viisin meid voodi peale edasi magama. Magasimegi, kuni umbes 7ni, kui P oli juba välja läinud, aga koputas aknale, sest tal käi tööle saamiseks turva-kaart koju. Siis ärkas Cooper ka üles.

Mul imekombel pole täna absoluutselt midagi viga. Kaal küll näitab, et kilo tuli maha, aga ei ühtegi iiveldust enam, mis on ülimalt tore. Ma ise olin tavaliselt sellistes haigustes üliharva, aga Cooper alati lahkelt jagab oma igasuguseid haigusi minuga. Ja midagi tõsisemat ei ole tal ju tegelikult ka veel olnud...

Õnneks uinus laps täna ilusti 14:30, mis on tema puhul täiesti normaalne lõunauinaku aeg, seega ehk oleme normaalses graafikus tagasi.


Comments