Taaskord oma Märtsiemadest


Olen eelnevalt oma Märtsiemade grupist kirjutanud, aga tahtsin veel korda jagada, kuivõrd tähtis see grupp naisi minu jaoks on, kuigi ma olen neist vaid nelja isiklikult kohanud. Hetkel on meie Facebook'i grupis 158 naist ning üle poole neist on üsna aktiivsed postitajad. Ja me mitte kunangi ei vaidle, kõigi rõõmud ja mured kuulatakse vaikselt ära ning rõõmustatakse ja nukrustatakse koos.

Kuigi grupp ei ole just supersuur, siis erinevaid inimesi ikka leidub. Me ei postita vaid mähkmete ja potitreenimise teemadel, kuigi eks need ole ka tähtsad, vaid absoluutselt kõigest. Uskumatu, kuidas inimesed usaldavad just seda gruppi enne oma lähedaste. Kui palju pilte on jagatud äsja tehtud rasedustestidest küsimusega, kas on teine triip või on silmapete. Seda tihti ennem, kui isegi partneritele on öeldud, et ehk on veel ühte last oodata.

Nii paljude naiste peale on meil ka palju suhteprobleeme, mis tihti saavad just meie grupi lehel välja lahatud, sest vaid endale on raske hoida, aga samal teemal ei taha enda lähedasi koormata. On olnud palju lahkuminekuid, küll sõbralikemaid, küll jalutavad mehed lihtsalt minema. Kõige tähtsam on ilmselt hiljuti ühe india naise sobinguabielu lõpp. Vaene naine oli aastaid koduvägivalda talunud ning lõpuks ometi leidis ta endas jõu see mees välja visata ja suhtele lõpp teha, kuigi jäi viie lapsega üksikemaks. Nüüd tal vaesekesel avastati pap-testi tehes vähirakud, mis õnneks varajases staadiumis, aga hoiame talle kõik pöidlaid ja varbaid, et ta ka lõpuks oma rahu ja õnne leiaks.

Mainimata ei saa jäta hiljuti ühe teise naise üledoosi. Ma olen temaga paar korda ka kohtunud, sest elame samas linnas, mistõttu see mulle eriti südamesse läks. Kõik teadsid, et pärast oma lapseisast lahkuminekut oli ta üsna sügavas depressioonis, aga päris pauk selgest taevast oli, kui ta ühel päeval jagas, et on üledoosi pärast haiglas. Aitasime kõik jõu ja nõuga ning lõpuks sai ta ka aru, et tal on oma haigusega lisaabi vaja.

Ja kõigi päris karmide tragöödiate vahele elame kaasa ka ühele Down'i sündroomiga tüdrukule, kelle ema imearmsaid videoid jagab, kus ta on viipekeelt õppinud, ja lilliputi poisile, kes omas tempos edasi arenevad. Lisaks üks teine tüdruk, kelle vanematele öeldi raseduse ajal, et tal on 5% võimalust ellu jääda. Sündis veel väga väga varakult ning tal on jalgadega probleemid, millel on mingid toed peal, aga neiu aina kasvab ja tegi arstidele ninanipsu.

Kirjutama pani aga üleeile juhtunu, mis on minu meelest ülimalt liigutav. Ühe märtsiema elukaaslane sai mootorrattaga sõites surma, kui kahe autoga kokku lõi. Lisaks tavalistele kaastundeavaldustele tegime tunniajalise vaikuse hetke oma grupis ning kõik süütasid kodus küündlaid mälestuseks ja postitasid vaid neist pilte. Lisaks sellele tehti selle märtsiema selja taga grupp ta toetuseks, kus kogutakse annetusi, et teda ka meie poolt meeles pidada ning ülejäänud raha talle matustekulutusteks saata. Praeguseks on kokku juba üle 200 naela, paljud saadavad omalt poolt kaarte, tellisime kulleriga lilled ning roosipuu mäletuseks tellitakse ka, mis on nii armas idee (on teada, et tal on aed olemas).

Imeline on olla osa sellisest grupist toetavatest naistest, kes üksteisest nii palju hoolivad, kuigi enamus ei ole üksteist kohanudki. Aeg-ajalt küll heietame, et me peaks oma kommuuni looma, kus me kõik koos harmoonias elada saaks :)

Comments

  1. Mul on nii hea meel, et sa endale sellise grupi ja sellised toredad sõbrad oled leidnud :)

    Samas minu arvates siin UK ongi väga palju selliseid beebigruppe, kus inimesed saavad omavahel hästi läbi ja kust leitakse sõpru väga pikaks ajaks. Näiteks NCT grupid on ühed sellised ja üle Inglismaa väga,väga populaarsed.

    Cooper on sul ka nii tubli ja asjalik poiss :)

    ReplyDelete

Post a Comment