Roundhay Park

Esimesel päeval, kui me auto saime, tahtsime muidugi suure tuhinaga kuhugi sõita. Kaugele minna ei saanud, sest P'l oli järgmisel päeval tööpäev, aga ilusamates kohalikes kohtades sai ikka ringi tiirutada. Cooperil oli täitsa savi, sest kuueminutilise autosõidu jooksul autokauplusest koju jäi ta juba magama, mis siis et lõunauneni oleks veel paar tundi aega olnud.


Sõitsime natukene põhja-Bradfordis ringi ja otsustasime, et sinna võiks ka ehk lühiajaliselt kolida. P töö läheb hästi ning kui me aastakese-kaks veel siin oleme, kuni Uus Meremaale minekuni raha kogume, siis tahaks paremas piirkonnas elada küll.

Ringi tiirutades tuli kohvi isu ja leidsime ühe pubi kõrval Wacky Warehouse'i mängukoha Cooperile, kus me ise kohvi juua saime. Ma ei teagi, mis eesti keeles soft play oleks, aga põhimõtteliselt ongi suur mänguruum, kus mitmel tasemel saab ronida ja mängida. Õnneks tänu Cooperi õrnale eale saime meie ka mängida, ehk teda turvata. Teised emad istusid ja jõud rahus kohvi, ma lippasin rõõmsalt lapsega ringi :D



Edasi tuli pähe mõte, et ma olen korduvalt tahtnud Leedsi Roundhay Parki minna. Mõeldud, tehtud. Lootsime, et ehk saame Cooperi ära väsitada, et ta läheb õhtul vara magama (plaaniks see vaid jäigi).

Esmalt muidugi kutile poole käigu pealt päikesekaitsekreemi peale, millega issi talle soengut natukene tegi.


Pargi iluaedade juures palusin endast ka täitsa üksi pilti teha. Kuidas ei oska enam poseerida... Last käes ei ole, siis ei oska kätega midagi peale hakata.




Lõpuks leidsime ka tee teisele poole parki, kus oli palju palju muru. Laiskvorstina ei viitsinud pilte töödelda, seega nautige mu lambist-valgusega telefoniga tehtud pilte :)


Avastasime ka, et Cooperile meeldib, kui ta käruga trikke tehakse. Märkate, et tal on uus käru ka? Lõpuks ostsime ära, sest vana vanker hakkas ikka väga ära lagunema ja käru on kergem autosse panna. Käisime kuu või nii tagasi lihtsalt Mothercare'i poes ja proovisime lambist kärusid. Nalja pärast katsusime Mini Easywalker'i oma ka (Mini ehk see sama firma, kes Mini Cooper autot toodab) ning mõlemad armusime sellesse ära. Seda on nii ülimalt kerge manööverdada, meie meelest isegi kergem kui mingi 3 korda kallim Maclareni oma oli. 


Cooperi ringijooksmise vahepeal käskisin tal endaga natukene viludas poseerida ka.


Ruumi oli tal vähemalt palju joosta. Eelistas küll mäest alla minekut, mäes üles minnes hakkas virisema.


Siis oli jälle kohvi-aeg. Leidsime pargis kohviku ka, kus sai mõnusalt rõdu peal istuda ja nautida vaadet tehisjärvele.


Siis tuli mul geniaalne idee tehisjärvele ring peale teha. Vaikselt väsiva lapsega me ei oleks pidanud seda proovima, kuigi lõpuks hakkama saime. Kärus istuda kutt ei tahtnud ja kõndida, pigem joosta, tahtis alati just teisele poole, kui meil vaja minna oli. Terve tiir läks ikka pikalt.

Lõpuks trikitasime ta kärru ära ka.


Peaaegu tiiru peale saades leidsime mingisuguse vana ehitise varemed ka, mis väga vahva oli. Sealt edasi käisime natukene metsa seest läbi ja jalad küll tänasid mind, kui me lõpuks auto ka üles leidsime.



Kui lootsime, et see väsitab Cooperi ära, siis olime ise ikka kordades rohkem väsinud. Cooper võttis magama minekuga aega, pikutasime temaga voodi peal tunni-kaks, kuni ta lõpuks pärast kella 9t uinus. 

Sinna parki läheme aga kindlasti kunangi veel, kui on ilus ilm ja me midagi targemat teha ei oska.

Comments

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!