Päevareis Whitby'sse

Laupäeval tegime päevareisi Whitby'sse, kus olevas Whitby Abbey's me juba mõnda aega oleme tahtnud ära käia. Auto saamisega tegin ma meie English Heritage liikmekaardid ka korda, nüüd saame rahus mööda English Heritage vaatamisväärsusi käia :)

Sõit Whitby'sse oli umbes tund ja 50 minutit, mille jooksul Cooper mõnusasti üle tunni aja põõnas. Kui ta üles ärkas, tegime kiire kohvipeatuse Great Aytonis. Täiesti lambist vaatasime, et väga armas väike külakene on ning kusagil nägin silti, et kapten James Cook oli seal lapsepõlve veetnud (ta oli esimene eurooplane, kes teiste maade hulgas Uus Meremaa avastas). Mõeldud, tehtud, ostsime väikesest kohvikust kohvi ja jalutasime natukene ringi, et jalgu sirutada. Tegemist oli küll ülimalt armsa ja ingliseliku külakesega. 



Kännukuningas.



Pärast väikest peatust asusime jälle Whitby poole teele. Sinna jõudes nägime kohe merd ja jälle tundus, et tegemist on linnaga, mis väga meile meelt mööda on. Üsna idülliline merelinnakene.

Me käisime aga esimesena Whitby Abbey't uudistamas, mida me juba kaugelt linna sisenedes ühe künka otsas nägime. Whitby Abbey andis kusjuures inspiratsiooni Bram Stoker'ile "Draakula" raamatu kirjutamiseks. 



Kloostri varemed olid ikka üsna võimsad küll. Korda-mööda üritasime pilte teha ja Cooperil järgi joosta, kes väga ilusti meie järgi käia ei taha, ikka teisele poole.

Üritasin kunstilist pilti ka teha Cooperist kloostri taustal ja viskasin maha poolenisti pikali, aga kutt arvas, et ta poseerimise asemel ronib mulle peale :)



Õnneks varemeid ja taolisi suuri asju Cooperile uudistada meeldib. Jookseb rõõmsalt ringi ja ronib. Muuseumites on natukene jamam, kui ta peab ootama, et me midagi loeme, mida me tegelikult väga teha ei saagi. Seega sellised vaatamisväärsused sobivad meie perele hästi.



 Suurim hitt olid muidugi trepid, millest Cooper hetkel ülimalt vaimustuses on. Mina imetlesin vaadet ja lasksin issil temaga treppidel ronida.


Ja muidugi koos pilti ka lapsega...


 ... kes hästi poseerida ei tahtnud minuga...


... ja parema meelega ringi joosta tahtis...


... mida ta lõpuks ka täitsa teha sai.


Ja siis oli jälle issi kord tal järgi joosta :D


Väike joogipaus.


Kui me enam Cooperil väga järel joosta ei viitsinud, siis seadsime sammud auto poole tagasi, et sadama ja mereäärega tutvuma minna.


Whitby sadam oli ikka ka imeilus. Seal taga mäe otsas näete Whitby Abbey't ka, kust me just tulime. Linn oli aga rahvast täis, sest lapsed on siin riigis ka lõpuks suvepuhkusel ja ilm oli ka sel päeval imeilus.


Liivarand! See oli küll üsna niiske liiv, seega me päris liiva peale end mustaks tegema ei läinud.


Õhtusöögiks purde peal oli hoopis fish and chips, mida kohe pidi mere ääres käies ostma. Kui ma muidu maailma suurim kala-armastaja ei ole, siis mereäärsete kohtade väikestest putkadest saab ikka ülihead kala.


Cooper nosis issi juurest, kuigi ega ta väga ei tahtnud, sest tegemist oli üsna rasvase einega ja ta väga õliseid toite ei armasta. Paar friikat nosis õnneks ära.


Ohhh, meri!





Whitby oli imeline, kuigi me seal ülipikalt aega ei veetnud. Kunangi tulevikus läheks väga hea meelega kohe pikemaks sinna :)

Comments

  1. Kas sa nägid mu vastust su viimasele kommentaarile mu blogis? Kirjutasin seal et kindlasti käige ka Lake District piirkonnas. See teist samuti vaid tunni ja poole või kahe tunni kaugusel ja seal on imeline loodus ja armsad väikesed külakesed-linnad. Koht kuhu tasub kohe nädalavahetuseks kui mitte kauemaks minna :)

    Nii tore, et teil nüüd auto ja saate rohkem ringi liikuda ja erinevaid ilusaid kohti näha :)

    ReplyDelete

Post a Comment