Friday 13 March 2015

Kus on mu väikene beebi?


Cooperist on justkui üleöö taas saanud hoopis uus poiss. On juba nagu mudilane, mitte enam beebi.

Esmalt hommikul aitas ta mul pesu pesta. Seda ta juba teab, et kui ma pesukorvist riided välja võtan, siis lähevad nad pesumasinasse, mille juurde ta alati esimesena käputab. Täna väikese küsimise peale tegi ilusti masina ukse ka mulle lahti, et ma saaks riided sisse panna.

Teine üllatus oli siis, kui sättisin meid poodi minema. Cooper roomas oma lutiga ringi ning ühel hetkel oli lutt kadunud. Leidsin selle kärust, kuhu ta selle juba valmis pannud olin. Kuni saatsin P'le sõnumit, et kui tark laps meil on, tuli kolmas üllatus. Käru vihmakate oli koridori põrandal, sest eile sai see vannituppa kuivama ja ma ei olnud jõudnud seda veel käru alla korvi panna. Cooper ise asjalikult pani katte oma käru alla ning siis tuli mu ette hüppama, et läheme juba. Ausalt ei palunud tal katet kärru panna, selle peale tuli ta täitsa ise.

Neljas üllatus täna oli siis, kui ta vaikselt mu vannitoas mängis. Üks hetk käputas sealt välja, käes vatitups, mille ta mu sealsest prügikastist välja oli võtnud. Käputas köögis oleva suure prügikasti juurde, ronis selle najale püsti, tegi prügikasti lahti, viskas vatitupsu sinna sisse ja läks vannituppa tagasi. Nii vahva, ma ei peagi ise vannitoa prügikasti enam koristama.

Kõigele lisaks üritan vaikselt Cooperit RPA pealt lehmapiima peale saada. Ta on küll natukene pirtsutanud, aga täna magama minnes jõi ta ilusti umbes 100ml ära. Magama jäi ta küll alles kaks tundi hiljem, kui ma talle 120ml RPAd andsin. Täna sai pakk ostetud, ehk see jääb siis meie viimaseks.

Toitumises on ta ka edasi läinud kõvasti. Sööb nüüd täpselt sama toitu, mis meie. Eks ma süüa tehes panen ikka vähem soola sisse ning rohkem ürte, et maitset oleks. Kui varem ei kõlvanud pea midagi, siis nüüd sööb vabalt hakkliha ja kõike muud. Kala on ainus, mida ta väga ei armasta, aga seda teeme harva nagunii. Täna lõunaks sõi täitsa korraliku (beebi mõttes) tüki lasanjet ära ning peale nosis paprikat ja maasikat (segamini).

Ise kõndimast ta küll veel keeldub, aga päeval 100 korda jalutab mind käe otsas ringi ja samm on aina kindlam.

Beebi ema ma aga enam ei ole. Juhtusin täna vaatama Cooperi ülivanu videosid, näiteks ta esimesest vannist ning täitsa lõpp kui väike ja saamatu ta peaaegu aasta tagasi oli.

1 comment:

  1. Oh, see kõlab nii toredalt :) Ootan samuti sellist aega, kuigi meie 7-kuune preili on võrreldes isegi paari kuu taguse ajaga juba nii asjalik (ja huvitav!) tegelane.
    Alles olid rase ja nüüd juba sellise põnni ema. Aeg lippab :)

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...