Posts

Showing posts from March, 2015

Eureka! lastemuuseumis käik

Image
Eelmine nädal oli P puhkusel, seega mõtlesime, et teeks vahelduseks midagi. Mulle oli internetis silma jäänud Eureka! lastemuuseum Halifaxis, kus käisimegi. 
Muuseum ise oli üsna suur ja teha oli seal nii mõndagi. Päris kõike läbi ei jõudnud käia, sest Cooper muutus natukene virilaks ja oli sööma vaja minna. Õnneks Eureka! piletid on aastapiletid, seega saame sinna aasta jooksul iga kell veel minna ja läbi käia need osad, mis läbi vaatamata jäid.
Kindlasti läheme uuesti, sest seal oli nii katsumist ja mängimist Cooperile kui ka meile :)
Väljas söömas ei olnud me ka ammu käinud ning Cooperiga on see kohe kindlasti raske. Ei ole ta veel nii suur, et ise asjataks, kuni me sööme. Seega sõimegi üsna korda-mööda, kui teine üritas Cooperile süüa anda või temaga lihtsalt mängida. Õnneks siiski pidas kutt end enam-vähem hästi üleval ja restoranist välja minnes kustus ta ülikiirelt kärus ära.











Cooperi esimene sünnipäev

Image
(ametlikku karuga pilti ei ole õnnestunud mul veel Cooperist teha, aga lisan selle, kui tehtud saan)

Aastane Cooper...

- Oskab kõndida. Eelistab küll veel käputamist või et meie tal ühest käest kinni hoiaks, aga aina rohkem proovib omaette kõndimist.

- Omab 8. hammast. Viimase paari kuuga ei ole ühtegi uut juurde tulnud.

- On lõpuks ometi oma isu leidnud ning hea meelega näksiks pea terve päeva. Sööb vabalt ka liha, millest varem keeldus. Endiselt meeldivad puuviljad väga, samuti paprikas ja kurk.

- Joob lehmapiima RPA asemel ning tema pudeleid me enam ta sünnipäevast saadik ei steriliseeri.

- Ei püsi pudeliski paigal. Pidevalt hüppab ühe mänguasja juurest teise juurde, kuigi eelistab siiski pottide ja pannidega mängida.

- On väga abivalmis. Ta aitab mul pesu pesta ning pesu pesu masinasse panna ja hiljem kuivama. Tolmu võtmise ajal tahaks ta ise hea meelega tolmuimejaga mängida. Lisaks, kui ma lapiga midagi pühin, siis pühib ka oma käega purusid.

- Magab päeval tavaliselt ühe korra. E…

Kõnnib!

Kui Cooper järsku enam üldse ise kõndida isegi proovida ei tahtnud, siis kadus mu lootus, et ta enne aastaseks saamist rohkem kõnnibki, kui need neli sammu mis ta üks kord tegi. Eile õhtul ta üllatuslikult tegi kaks sammu issist minuni ning tekkis lootus, et ehk tal hakkab julgus tulema ise rohkem kõndima hakata. 
Täna hommikul tegi ta esmalt kuus sammu. Sattusin elevusse ja muudkui lasksin tal proovida. Teda ajas see mingi aeg närvi, siis puhkasime ja siis proovisime jälle. Kuus ja rohkemgi sammu on ta nüüdseks juba päris mitu korda teinud ning tasakaal on aina parem. Ma arvan, et tänase päeva saab kirja panna päevana, kui Cooper kõndima hakkas, 5 päeva enne üheseks saamist :)


Kus on mu väikene beebi?

Image
Cooperist on justkui üleöö taas saanud hoopis uus poiss. On juba nagu mudilane, mitte enam beebi.

Esmalt hommikul aitas ta mul pesu pesta. Seda ta juba teab, et kui ma pesukorvist riided välja võtan, siis lähevad nad pesumasinasse, mille juurde ta alati esimesena käputab. Täna väikese küsimise peale tegi ilusti masina ukse ka mulle lahti, et ma saaks riided sisse panna.

Teine üllatus oli siis, kui sättisin meid poodi minema. Cooper roomas oma lutiga ringi ning ühel hetkel oli lutt kadunud. Leidsin selle kärust, kuhu ta selle juba valmis pannud olin. Kuni saatsin P'le sõnumit, et kui tark laps meil on, tuli kolmas üllatus. Käru vihmakate oli koridori põrandal, sest eile sai see vannituppa kuivama ja ma ei olnud jõudnud seda veel käru alla korvi panna. Cooper ise asjalikult pani katte oma käru alla ning siis tuli mu ette hüppama, et läheme juba. Ausalt ei palunud tal katet kärru panna, selle peale tuli ta täitsa ise.

Neljas üllatus täna oli siis, kui ta vaikselt mu vannitoas mängis…

Aasta tagasi ja täna

Image
Täna aasta tagasi oli Cooperi sünni tähtaeg. Küll mul olid kaunid kurvid. Sain aga rahus veel 13 päeva rase olla, seda ootusärevust küll tagasi ei igatse.
Täna on meil majas suure kõhu asemel üks väike poiss, kes on otsustanud, et omaette kõndida ta küll veel ei viitsi, aga meid tirib näpu otsas ringi küll. Päevas tuleb oma sada korda juurde, kui rahus diivanil istun minuti, võtab käest kinni ja veab mind muudkui jalutama. Olen proovinud paar korda kätt lahti lasta, sest tasakaalu oleks tal endal küll, aga ta jonnakalt potsatab siis meelega maha istuma ja hakkab virisema. Eks kahekesi ole ikka kindlam.