Posts

Showing posts from 2015

Ma ei ole superema

Häid jõule! Kuigi ei taha jõuludest rääkida, valid sellest, kuidas mu lapsele ei meeldi magada.
Asjad hakkasid juba üsna hästi minema, kui sain Cooperi öisest piimast lahti ja ta paar korda isegi öö läbi magas. Siis hakkas ta aga korra-kaks nädalas hullumeelsel ajal ärkama, nii kell 2-3, ja magama tagasi ei lähe. Enamustel öödel ärkab, tuleb meie voodisse ja uinub kiirelt. Teinekord on ka natukene piima vaja. Neil öil, kui ta ärkab, ei tee ma temaga mitte midagi teisiti, kui neil, kui ta edasi magab. Tihti kaisutame voodis hea 30-60. minutit, ennem, kui ta hakkab voodist välja ronima ja röökima, kui ma ta voodisse tagasi üritan saada. Siis, et P ikka enne tööle minekut magada saaks, läheme ära elutuppa, kus oleme pimedas, lootes, et kutt uinub, kuni ta telerit nõudma hakkab ja nutab, kui ei saa. Mul on küll kommenteeritud, et miks ma lasen tal keset ööd telerit vaadata, kui ta ei maga, aga teadmata on see kammajaa, mis enne telerit toimus. Lisaks, ei laseks ma iial tal keset ööd nuttu…

Funsteris käik

Image
Sain eelmisel reedel oma märtsiemade grupist Lucie ja ta tütre Liviaga kokku ning käisime soft play's. Las pildid räägivad, mis tegime :)













Mina ilmselt tööle ja laps lasteaeda

Image
Pildil pole postitusega midagi tegemist, käisime lihtsalt ühel päeval jalutamas postkontorisse pakki saatma ja kohtusime kassiga.

Olen juba mõnda aega öelnud, et tahaks Cooperit lasteaeda panna, kui ta kaheseks saab. Ja ega ma siis ise koju kuduma ei jää, läheks ka tööle ära. Nüüd tundub küll, et tööle lähen natukene ennem ta kaheseks saamist. Kui ma selle üle kõvasti pabistanud olen, siis iga päevaga saan aina rohkem tõestust sellele, et ta saaks väga vabalt ilma meieta kellegi teise hoole all hakkama.

Näiteks teisipäeval käisin meie armsas kohalikus lastekeskuses väikeses kahetunnises käsitööringis. Emmed olime ühes toas, jõime kohvi-teed ja nikerdasime jõulukaunistusi ning lapsed olid suuremas mänguruumis sealsete kasvatajate hoole all. Küll ma põdesin Cooperi sinna jätmist, kuigi ise olin vaid teises toas. 20. ja poole kuu jooksul on ta vaid ühe korra meist eemal olnud, kui ta oli kümnenädalane. Siis ta magas kõik need kolm tundi, kui me ära olime. Seega see päris nagu ei loegi.

Beebibuum, aga mitte meil

Küll inglastele meeldib lapsi teha. Mu märtsiemade grupis on suur beebibuum, täna teatas kolm naist, et nad on jälle rasedad. Üks neist viienda lapsega. Kokku on meie 158. liikmelises grupis hetkel vist umbes 17-18 naist rasedad, mis on üle kümne protsendi. Mitmel juba teine laps olemas või veel teevad selle nimel tööd.

Oleks Cooper vähe kergem laps ja P'ga meie suhe hetkel selles mõttes romantiline, siis ehk tahaks ise ka juba. Samas tunnen, et üks on hetkel täitsa paras, sest küll on sellegagi tegu, et ta sööks ja magaks, mis pole temaga kunangi kergelt läinud.

Olgu, tegelikult olen väga kade, et neil on nii stabiilne elu, et nad saavad üldse aega järgnevate laste tegemiseks ja üles kasvatamiseks :P

Reedese päeva saavutused Cooperil

Image
Igal reedel mängurühmas ja nädala sees teistes rühmades käimine on Cooperile kindlasti väga hästi mõjunud. Iga korraga avastan, et ta oskab aina rohkem iseseisev olla. Teiste lastega mängimine vajab veel harjutamist, sest neilt meeldib tal vahepeal mänguasju ära võtta, aga samas teistel kordadel jagab lahkelt ise raamatuid või mänguasju laiali.

Tänases mängurühmas jälgisin ma järgnevat:

- Cooper seisis ühe laua juures, kus oli tegevus puidust pärlitega ja nööridega. Tal ei olnud vaba tooli. Täiesti omal algatusel läks Cooper natukene eemal oleva laua juurde ja vedas sealt endale ilusti tooli.

- Cooper suutis esmakordaselt väikese liuvälja liu poole pealt üles ronida, end istuma keerata ja uuesti alla lasta. Tegemist on üsna väikese plastikust liuväljaga.

- Cooper lükkas end kolmerattalisel jalgrattal ilusti edasi, kui eelnevalt käis enamasti tagurpidi, ning üritas ka muudki oma jalgu pedaalidele panna. Päris vändata ei julgenud.

- Snäki ajal sõi Cooper üsna palju banaani. Kodus on ta…

Heietus aasta vanemaks saamisest

Image
Ma sain esmaspäeval 27. aastat vanaks. Osa minust on täis õudu, et kolme aasta pärast olen ma kolmekümnene. Teine osa minust arvab, et vanus on vaid number. Hinges tunnen end ju ikka veel 17selt.

Oleks keegi mult kümne aasta eest küsinud, milline ma enda meelest 27selt olen, oleks ma ilmselt vastanud, et stiilne tööd rügav karjäärinaine. Olen aga teist aastat kodune ema, kes on enamuse päevast dressipükstes ja poole kohaga õpilane. Tuleb küll tunnistada, et süda on täis suurt rahulolu oma praeguse olukorra üle. Tööle natukene kipub küll, aga tahaks Cooperiga kuni ta kaheseks saamiseni ikka kodus olla. Tööd ma ka ei tahaks kusagil uhkes ärihoones enam, hea meelega töötaks kusagil lõngapoes, kus ma saaks päev otsa ilusat lõnga riiulisse laduda ja kududa. Lisaks tunnen, et materiaalsus on minus taandunud. Ma ei tunne enam, et mul peavad kõik viimase peal riided olema ja igal asjal peab uhke firma nimi küles olema. Mitte, et mulle firmariided ei meeldiks ning tihti nad kestavad küll minu…

Tehtud käsitöö küll meile ja teistele

Image
Mu käsitööhullus on seal maal, et ma pidevalt pean midagi jälle nokitsema, seega valmib ikka suur ports asju. Saaks, kooks ja heegeldaks ma kõigile ja kõigele meie kodus katted peale :P
Siin on väike ports asjadest, mis viimase kuu või kahe jooksul valminud on.

Lisaks meie asjadele olen teinud mitmeid asju müügiks, enamasti oma Märtsiemade grupile, aga mõned asjad on Etsy lehel ka müügis.





Kuidas Cooper jälle haige oli (ja mina ka natukene)

Image
Tüüpiline, et kui ma mitu nädalat mängurühmas ei käi, siis lõpuks seal käies saab Cooper endale mingi viiruse külge. Seekord jälle kõhuviirus. Vaesekene oksendas päris mitu korda päev enne mu sünnipäeva. Üleüldse ei söönud ja oli väga loid. Lõunaunne suikus lausa minu süles, mis juhtub küll vaid siis, kui ta end hästi ei tunne.

Esimesel haigel ööl ärkas ta korra südaööl, et kõhtu kergendada ja paar mähet suutis ka täis teha, mida ta tavaliselt öö jooksul küll ei tee.

Järgmisel päeval olin juba natukene ettenägelikum ning katsin diivani käterätikutega. Hoidsin väikest okse-kaussi ja veetopsi alati lapsel ligidal. Jube tore sünnipäev oli mul :) Paha oli pojal vaid korra hommikul ning päev otsa suutis ära olla, kuni issi kojutulekuni. Nii, kui issi töölt koju tulles koduriided selga sai ja Cooperiga kallistas, otsustas Cooper veel natukene oksendada. Issil sai nii hea meel.


Vähemalt see öö möödus rahulikult ja niutsus vaid korra, kui lutt suust välja kukkus.

Sellele järgneval päeval õnn…

Cooperi öisest piimast võõrutamise tulemus

Image
Mainisin hiljuti, et võõrutan Cooperit öisest piimast. Võin uhkusega nüüd öelda, et viimase kahe nädala jooksul ei ole Cooper tilkagi piima öösiti saanud! Mis veel imelisem, ta on rohkem öid läbi magama hakanud!
Kui enamus kohad, kus selle kohta kirjutati, mainisid, et piima järk-järgult lahjendamine on hea, et saada laps ööotsa magama, siis seda ma isegi ei lootnud. Mõtlesin, et hea seegi, kui ta ärkab ja piisab sellest, et ma saan öökapilt vett võtta ning ta sellega lepib, mitte ei pea end voodist välja ajama ja kööki piima tooma minema. Ime on aga juhtunud sellega, et Cooper on enamus ööd viimase kahe nädala jooksul läbi maganud! Paar ööd on ta ärganud ning natukene vett juues ja oma võrevoodist meie juurde saades on ta edasi maganud. Tänane öö oli aga midagi hullemat (on tunne, et ta tagumised hambad hakkavad ka lõpuks läbi tulema), sest magamistoas muudkui röökis, aga elutoas rahunes maha. Seega saingi teda kaisutada ning veetsime koos öö diivanil keskööst 5ni. Proovisin ükskord…

Norwich'i taaskülastus

Image
P teatas eelmise nädala kolmapäeval, et ta võttis täitsa lambist neljapäeva ja reede töölt vabaks ning meil mõlemal oli esimene mõte, et läheks kuhugi lausa ööseks. Kuna muudkui mõtleme, kuhu järgmisena Bradfordist kolida, siis tahtsime minna kuhugi, mis on üks kolimisevariantidest. Sõelale jäid Norwich ja Edinburgh. Kuna me Edinburghis alles hiljuti käisime ja Norwichis lausa kaks aastat tagasi, siis otsustasime uuesti Norwichisse minna ja vaadata, kas meile seal veel endiselt meeldib.
Autosõit Bradfordist Norwichisse oli natukene üle 4. tunni ning lahkusime reedel. Ma pabistasin nii ette, et kuidas ma küll Cooperit tegevuses hoian, võtsin kaasa piisavalt nosimist ja raamatuid ja mänguasju. Kutt aga uneles need neli tundi lihtsalt niisama:

Muidugi tegime teepeal hommikusöögipausi ka ning saime jalgu sirutada. Terve nelja tunni sõidu jooksul suigatas Cooper vaid umbes 2-3. minutit.

Öö veetsime Premier Inn hotellis, kuhu saime toa üheks ööks üsna soodsalt - 63 naela eest. Kodus tuba b…