Aasta viimane päev

Taaskord on üks aasta otsa saamas ning see jääb alati meelde, kui see imeline aasta, kui ma sain emaks.

Esimese veerandi aastast olin küll veel rase, aga seda hästi nagu ei mäletagi. Nüüdseks on kõik 25 rasedusega juurde võetud kilo läinud ning peale paari venitusarmi ning pruuni triibu naba all ei olegi nagu aru saada, et ma sünnitanud olen.

Cooperi sünni ootamine oli pikk protsess ja viimane kuu ärkasin iga päev mõttega, et issand, ma olen ikka veel rase. Lõpuks sai ta kõhust välja meelitatud õnneks küll. Osaliselt on mul hea meel, et me saime rahulikult haiglasse sünnitust esile kutsuma minna, mitte ei pidanud jooksuga minema. Teiselt poolt oleks tore loomulikult sünnitama hakata ja seda ka kogeda. Igatahes tehtud sai ja nüüd ma saan kõiki valusid sünnitusega võrrelda vabalt :)

Järgnevad 9. kuud on kõik Cooperi ümber keerelnud. Praegu on raske ette kujutada, kui elevil me olime, kui ta kaela hoida oskas ja esimest korda poolkogemata külge keeras ning mänguasjadele natukene rohkem tähelepanu pöörama hakkas. Nüüd roomab kutt kihutades elamises ringi, ronib sekundiga igasuguste asjade najale püsti ning oskab diivanile ronida.

Emaks olemise tunne on ikka ülim ning ma olen nii nii õnnelik, et ma seda oma elus tunda saan.

Aasta teist poolt on küll varjutanud minu sünnitusjärgne depressioon ja sellest tulenevad suhteprobleemid. Olen nüüd paar nädalat antidepressante võtnud ning tunnen end tunduvalt paremini. Elu on justkui elamist väärt jälle ning ilus. Eile käisin arsti juures kontrollis ning ta ütles, et juba mu silmad on palju säravamad. Seega sain retsepti, et veel hea tuju rohte osta ning järgmise aasta alguses suunab arst mu teraapiasse ka.

Järgmine aasta tahangi rohkem pühenduda endale ja oma hingeelule. See on sel aastal kindlasti tahaplaanile jäänud. Eks näis, kas suhteprobleemid ka lahenevad, aga see ei ole kahjuks minu teha väga, vaid teise osapoole.

Järgmine aasta tahaks lisaks veel õppima hakata jälle. Pilk on peal Open University psühholoogia kursusel. Tahaks juba veebruaris alustada, aga siis algab see sotsiaalteaduse mooduliga. Kui ma ootaks oktoobrini, saaks ma õppida varajase lapsepõlve kohta, mis mind küll natukene rohkem huvitaks. Samas on see 10. kuu pärast ning mul oleks enamus aastast siis mitte midagi teha. Järgneva paari päeva jooksul pean ära otsustama, kas ma tahan siis sotsiaalteadusega alustada, mis mind nii väga ei huvita, aga lihtsalt, et õppima saaks hakata. 8. jaanuar on viimane tähtaeg enese nimekirja panekuks. No ja siis muidugi peab õppelaenu ka saama, sest lihtsalt kodus ema olek midagi sisse ei too.

Lisaks sellele tahaks lihtsalt palju asjalikum ja organiseeritum olla. Ma tunnen, et ma olen sel aastal lihtsalt nii meeletult laisk olnud. Eks oma aja võttis ka Cooperiga harjumine, kuid nüüd suudan ma tema kõrvalt nii mõndagi ära teha, vaid laiskus on takistamas. Osaliselt on selles ka mu meeleolu süüdi olnud, sest sellega lihtsalt ei tahtnud midagi teha. Nüüd aga tahaks juba küll normaalne ja asjalik inimene olla.

Aasta 2014 oli lahe ning ma ootan meeledi, mida aastal 2015 meile pakkuda on. Ees on Cooperi esimene sünnipäev, esimesed sammud ja sõnad, mida ma kõike huviga ootan. Samuti meeleldi oleks ise natukene isekam ja üritaks meelde tuletada, kes ma veel peale ema olen, et leida nende kahe vahel meeldiv tasakaal. Tulevik on positiivne :)

Comments

  1. Ma pole küll kunagi sõna võtnud, kuid lugesin pea kõik su postitused algusest lõpuni läbi ja nüüd ootasin nii kaua uusi postitusi - aitäh.

    Ma soovin sulle jõudu ja edu! Kohe rohkelt! Sa ei tohi unustada, et sa saad kõik, mida vaid soovid!
    Cooper on ka nii armas!


    Aga ma soovin kõike paremat teile uude aastasse ja et saaksid kõik millest unistad või mõtled - s.t kool, suhted jne.




    EDU!:))))))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh lugemast. Armas on kuulda tagasisidet, et inimesed ikka mu tegemistele kaasa elavad :)
      Kaunist uut aastat sullegi!

      Delete
  2. Head uut aastat!
    Loodan et su teinepool ikka pingutab teie suhte päästmiseks, sa tundusid nii onnelik teie suhte alguses..loodan et see probleem midagi koledat pole..mingi moment pead ikka iseenda onne valima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Head uut aastat sullegi!
      Eks näis, mis ta teeb. Olin hiljutigi õnnelik, aga kui teine osapool selles sügavalt põhjuseta kahtleb, pole väga midagi teha. Väga kole ehk polegi, pigem ülimalt rumal. Mehed...

      Delete

Post a Comment