Posts

Showing posts from August, 2014

Meil on voodi!

Image
Lõpuks ometi saame teise toa meie kolmatoalisest ka kasutusse võtta, sest me ostsime endale P esimese palgaga voodi!

Tegemist on küll üsna suure magamistoaga, aga kui hiiglaslik voodi sisse osta, siis palju ruumi üle ei jää. Õnneks nüüd on teine magamistuba veel tühi, kuhu lambist träni hoida saab. Vabandage neid kaste ja kotte voodi ümber, pilt tehtud kohe pärast voodi saamist ja ei ole jõudnud kõike veel ära kraamida ja sorteerida,

Vaatasime voodeid mitmetelt suurematelt poodidest ning P leidis lambist ühe kohaliku voodimüüja, kes müüs nii suurt voodit mõistliku hinnaga. Suurusehullustusest võtsimegi endale super king size voodi, mis on 200cm x 180cm, ehk selles saame ristipidi ka vabalt magada. Meie tekk on selle peal nagu taskurätik ja padjad on imepisikesed. Seega plaanis on osta ka veel suurem tekk ja rohkem patju, et voodi vähe normaalsem välja paistaks.

Madratsi alla me liiste ei tahtnud vaid divan style voodit. Mõlemal poolel on voodi all kaks sahtlit, mis hetkel meil riidek…

Arstil käik rasedusjärgse depressiooniga

Kui aus olla, siis ma paar päeva mõtlesin juba, et ma ei lähegi arsti juurde oma tusatujuga. Viimane nädal on palju parem olnud, eelkõige seetõttu, et me Pga ei ole üldse tülitsenud ja ta on lõpuks ometi mind natukene rohkem toetama hakanud. Üksi olles aga jätkuvalt tuli mingi raskus õlgadele ja oli justkui väga tundetu olla. Vähemalt ei olnud nukker ja nuttev, aga samas ei tundud millesti väga rõõmu ka. Olen oma märtsibeebide grupis sellest kajastanud, teades, et seal mõnel emal veel on sama saatus olnud. Nad kõik südamest soovitasid ikka arsti juurde minna, sest mine tea, kui läheb hullemaks jälle pärast praegust head perioodi, siis vaja jälle üle nädala arsti aega oodata.

Perearsti juures käik tekitas minus kaheti tundeid. Arst küsis, miks ma seal olen ja miks ma arvan, et mul depressioon on. Küsis mõningaid küsimusi veel, kas mul magamise või söömisega probleeme on, kas ma enese haavamisest mõelnud olen või veel hullemaid mõtteid jms. Tegin väikese testi ka, millele üritasin võima…

Vanaema 50!

Image
Vanaema Eestis sai täna 50. aastat vanaks ja jätame sellest blogisse ka märgi maha kaardiga, mille moodne vanaema juba Facebookis hommikul sai. Veelkord õnnitlused!

Viiekuune Cooper

Image
Viis kuud vanaks sai ta küll juba kaks päeva tagasi, aga alles täna jõuan väikest viimase kuu kokkuvõtet tegema.

- Nagu eelnevalt mainitud, suudab Cooper ühest kohast teise liikuda natukene end nihverdades ja mitu korda üle külje keerutades. Kui siht silme ees, siis on minek, näiteks, kui märkab teleripulti või telefonilaadija juhet põrandal.
- Kordan seda iga kuu - on aina elavam ja aktiivsem.
- On nädal aega iga päev natukene lisatoitu söönud, mitte vaid aeg-ajalt maitstes. Uuteks maitseteks oli pastinaagi püree (maitses) ja pirni püree (ajas öökima), mis ma talle ise usinalt vaaritasin.
- Hambaid veel ei ole, kuigi ma olen kindel, et üks päev oli väike nurk väljas küll, mis igemesse tagasi peitu läks. Hambad on alumise igeme all väga tunda, seega iga päev ootame, et nad välja vupsama hakkaksid.
- Cooper proovib igasuguseid uusi häälitsusi - küll plaksutab keelega või teeb dinosauruse möirgamist.
- Paar päeva on uut krutskivenna nägu ka teinud (pilt all).
- Öösiti on hakanud tiheda…

Kootud kleit

Image
Meie märtsibeebide grupis oli väike kingituste tegemise aktsioon. Üks kingituste tegemine toimus enne minu grupiga liitumist, seekord aga pakuti välja, et me võiks ise kingitused teha. Ma olin nii elevil, sest ma aeg-ajalt ikka koon ka ja nii lootsin, et ma saan teha kingituse emale, kellel on tütar, et ma midagi tüdrukulikku saaks vahelduseks teha. 


Läks õnneks ja minu kingi saaja oligi väike neiu, kellele ma kleidi kudusin. Aega läks küll paar nädalat Cooperi kõrvalt ja tegemist ei ole just kõige professionaalsema tööga, sest ma ei ole ammu midagi nii suurt teinud. Okei, kleiti pole ma kordagi elus varem kudunud. 


Pabistasin kõvasti, et kas see ikka kingisaajale selga läheb, sest kahjuks ei leidnud ühtegi postitust teemal, kui suur neiubeebi on. Mõtlesin, et Cooperist suurem ikka ei saa olla, mistõttu Cooper sai kodus korra kleiti isegi selga proovida. Õnneks, kui kingisaaja paki kätte sai, siis kleit on neiule veel suur ja neile väga meeldis, mis mul tuju väga heaks tegi. Mitmed ü…

Mida Cooper uinakutest arvab

Image
(UKs on V-näppude näitamine sama tähendusega, mis keskmine sõrm)

Väike kodune fotosessioon

Image
Paar päeva tagasi juhtusin voodiriideid vahetama ja valget tekki vaadates tuli mõte, et teeks Cooperist paar korralikumat pilti ka. Valgus tuli küll aknast, kasutasin telefoni kaamerat ja ka kerge töötluse tegin telefonis, mitte arvutis, aga telefonis vaadates on päris normaalsed pildid :P


Cooper liigub. Omamoodi.

Image
Ei, homme viiekuuseks saav Cooper ei ole roomamist veel ära õppinud. Viimasel paaril päeval ei ole ta seda väga palju enam harjutanudki, sest ta on ära õppinud, et ta saab ka edasi liikuda end mitu korda ümber keerates ja natukene nihverdades. Kellele seda roomamist ikka vaja on.
Kõikidel alumistel piltidel panin ma ta matile selili ning jalad olid paremale poole, kaelkirjaku ja peegli vahel. Kerge 90kraadine nihverdus ja paar korda ümber keerata ja ta ongi mujal. Kui madrats ette ei tuleks, siis oleks vist seinani keerlenud.


Sünnitusjärgne depressioon?

Pole taaskord mõnda aega kirjutanud. Eelkõige seetõttu,et ei ole tuju olnud. Kui olekski tore, et ma blogis enamus asjad positiivsed hoiaksin, siis samas tahan siin alati aus olla. Seetõttu otsustasingi ajaloo huvides ka selle väikese negatiivse momendi enda elus siia kirja panna.

Nimelt, ma kahtlustan, et mul on sünnitusjärgne depressioon. Diagnoositud mul seda veel ei ole, arsti juurde sain aja selle probleemiga 28ndaks. Meid käis Health Visitor vaatamas, kohalikest teenustest rääkimas ja mainisin seda talle. Tema sai mind küll vaid kuhugi tugigruppi suunata, aga rohkema abi jaoks tuleb perearsti näha.

Sellele arvamusele jõudsin ma alles mõned päevad tagasi, kuigi imelikult olen end tundnud juba mõned nädalad. Isegi P ütles mingil hetkel, et ma ei ole enam mina ise. Asja üle järele mõeldes ja Dr Googlega konsulteerides tekkiski kahtlus, et ega see lihtsalt paha tuju enam ei ole. P küll ei arva, et tegemist on depressiooniga, vaid lihtsalt muud asjad, mis meil hetkel kõige ladusamalt…

Tekk näol

Image
Cooperi uus lemmiktegevus minu hirmutamiseks on endale teki näo peale tõmbamine. Õnneks teeb ta seda seni küll vaid ärkvel olles, näiteks äsja ärgates või magama minnes, kui tekk peal on.

Mõndadel kordadel tõmbab teki näole ja laseb ise kätega lahti. Siputab siis käsi ja jalgu natukene, kuni ma teki näo pealt ära tõmban ja ta kergendunult ohkab.

Teistel kordadel hoiab teki äärest kinni ning tõmbab teki näolt, kui ma ta nime hõikan. Tekk tõmmatakse näolt aeglaselt ja seal all peitub suur suur naeratus.

Kui see mängimine on ärkvel olles armas, siis see uus komme tähendab aga seda, et ma nüüd öösiti pea iga tunni tagant ärkan ja teda kontrollin. Mitte tahtlikult, aga lihtsalt ärkan iga väikese aja tagant üles. Näiteks täna öösel magas ta ilusti 8st õhtul 4ni hommikul, aga selle aja sees ärkasin ma oma 5 korda üles. Siis ei tahtnud ta kell 4 alguses magama minna esmakordselt, aga see on hoopis teine teema :P

Ahjaa, ka muud asjad on näo peal põnevad:


Spiraal ja isiklik jutt

Räägiks nüüd ka natukene isiklikumast teemast nagu selleks on raseduse vältimine pärast sünnitust.

Ma ei ole sellest eelnevalt rääkinudki, sest pole, millest rääkida. Neitsi Maarja ma ei ole ja mitte midagi tehes rasedaks ei jää. Siinkohal ei piina ma vaest P'd, pigem vastupidi. See täiskasvanute asi jäi meil ära siis, kui mul kõht kasvama hakkas ja me Cooperi esimesi liigutusi tundma hakkasime. P oli lihtsalt üks neist meestest, kellel peas käis klõps ja seda asja ta enam üldse ei tahtnud. See oli üsna ammu.

Pärast rasedust me kumbki väga teemat ei tõstnudki. Esimesed kaks kuud kodus olles oli P ööd läbi üleval lapsega öövalves, kui ma magasin. Tema magas päeval ja seetõttu me veetsimegi üsna vähe aega koos. Olles väsinud, ilma rasedumisvastate vahenditeta (kondoomi me ei tahtnud) ei tulnud see ka üldse teemaks. Mina mõni kord natukene virisesin, kui tekkis tunne, et kas ma ta jaoks enam atraktiivne olengi, olles mind sünnitamas näinud. Vastas, et ta olen ikka, aga ta ei tahtnud …

Olin sotsiaalne ja Cooper nägi teisi beebisid

Image
Bradfordi kolides oli juba plaan siinsete emadega kokku saada. Esmaspäevaks leppisingi paari teise emaga kokku, et läheme kohvikusse istuma. Olles muidu üsna ebasotsiaalne inimene, oli väike hirm sees küll, aga põhjuseta. Mõlemad emad olid väga toredad ning õnneks lapsed on väga hea ühine jututeema. 
Käisime Starbucksis, kuhu õnneks kõik kolm käru ära mahtusid ja me endale tugitoolidega laua saime. Cooper vahis teisi beebisid huviga. Mulle tundusid teised kaks märtsibeebit nii pisikestena ning sain kinnitust, et meil on hiidlaps. 
Teised kaks beebit jäid mingi aeg ilusti emade süles magama, minu kutt pistis väsides aga röökima. Ega ta siis mingi beebi ei ole, et ta emme süles magab. Kui asi hakkas piinlikuks minema ja midagi teda enam ei rahustanud, siis tegime minekut kohvikust. Muidugi nii, kui ta kärru ja liikuma sai, jäi Cooper magama. Käisime kiire tiiru Primarkis, kust ma sain ühe t-särgi £1.50 eest ja ühe kapuutsiga pusa £2 eest. Siis oli koju minek. 
Lahe oli lõpuks ka teiste…

Uus voodi

Image
Nädal tagasi käid kallid vanavanemad Eestist külas ja kinkisid Cooperile lõpuks ometi ka oma voodi. Nüüd ei peagi ta enam kärus või meie kõrval magama.

Mul oli hirm, et Cooper on harjunud sellega, et me teda käruga mööda elamist ringi lükkame, kui teda magama üritame panna, ja et ehk ta siis voodiga ei lepi. Õnneks on ta voodis hetkel ülemisel tasandil, mis natukene õõtsub ja mida saabki õõtsutada, et kutt magama jääks. Ümisema peab muidugi ka.

Nüüd ongi Cooper iga öö voodi saamisest saadik ilusti seal maganud. Lisaks enamus päevaunedest, kui ta oma lamamistoolis või meie voodil (täispuhutaval madratsil) magama ei jää. Oleme väga rahul :)