Arsti juures käik

Kiire telefonilt trükitud postitus, sest arvutisse pole jõudnudki. Nüüd saan tunda, kui väga P mind aitas. P opile ei saanudki veel ning hetkel kipsist loobus. Ta pooleks luuga vasak käsi on lihtsalt mingis riidest lahases ning ta manustab usinalt valuvaigisteid pidevalt. 10 päeva pärast haiglasse tagasi ja siis vaadatakse, kuidas paraneb ja mis edasi tehakse. Vähemalt saab ta meiega veel kuni neli nädalat kodus olla, kuigi ta võib olla läheb varem tööle, sest kodus haige olemise eest lahkelt ei maksta.

Aidata sa küll väga millegagi ühe käega ei saa ja on pigem moraalseks toeks. Ta on nimelt vasakukäeline, seega mõned asjad saab ta oma terve parema käega tehtud, aga mitte kõik. Ühe käega Cooperit süles hoida saab ja see on ka kõik. Minu teha on kõik toitmised, krooksutamised, mähkmete vahetused, riiete vahetused, vannitamine jne. Nii päeval kui ka öösel. Lisaks aitan P riidesse aeg ajalt ja riietest lahti. Pluusi selga panek on ikka jube ettevõtmine hetkel.

Õnneks ööd lapsega ei ole väga hullud. Cooper ärkab küll iga 2-3 tunni tagant, aga õnneks läheb ta üsna ruttu magama. Unele jäämist kiirendab küll ta meie voodisse võtmine, mis on lihtne, kui olen magama kukkumas. Ise lähen voodisse enne südaööd, ärkan koos Cooperiga 2-3 korda öö jooksul ja lõplikult voodist väljunud olen kella 9-10 ajal. Kuigi uni on katkestatud, saan seda piisavalt ja ärkan üsna värskelt. Kohv aitab ka muidugi.

Täna käisime haiglas Cooperi vildakat vasakut jalalaba vaatamas. Õnneks on kõik tema luud korras ja peame jalga vaid ise mudima ning see peaks ise sirgeks minema. Tal on see küll ise palju paremaks läinud, võrreldes sellega, milline jalg sündides oli, aga eks ma usinalt mudin ta jalga veel sirgemaks iga mähkmevahetuse ajal.

Esmakordselt sõitsime täna käruga bussis, mis polnudki hull. Auto on meil kahjuks manuaalne ning UK autode käigukangi peab ju vasaku käega liigutama. Mina ei oska üldse sõita, seega ei oskaks isegi kõrvalistujana käike vahetada. Bussid on õnneks üpris madalad ning käru jaoks on ruumi neid piisavalt.

Üldiselt muutub Cooper iga päevaga aina memmekamaks, kui mina temaga suurema osa ajast tegelen. Praegugi magab ta mul süles, sest iga kord, kui ma ta kõrvale panin, ärkas ta üles ja hakkas nutma. Terve päeva ta mul väike koaalakaru ei ole, aga ta on kindlasti minu lähedust väga eelistama hakanud. See on armas ja kindlasti tekitab veel rohkem tunnet, et ma olen selle väikese olevuse ema :-)

Comments

  1. No johhaidii ma ütlen, see veel puudus, et P'ga nii läks :/ Aga tead, siis kui ta ka täitsa tervem juba on, mõistad sina palju paremini milleks ise võimeline oled. Nagu minul oli see esimene laks kui mees pidi pärast sünnitust koju minema (ja pärast seda siis veel igast muud olukorrad) ja jäin üksi selle pisikese vääksuga. Varsti tunned end nagu Super Mom!

    ReplyDelete

Post a Comment