Cooper on ühenädalane


Cooper ongi juba ühe nädala vanune!

Mis nädalaga toimunud on?:
- Kaalust võtab ta usinalt juurde (sellest kirjutan pikemalt allpool).
- Ta tunnetab ära inimeste nägusid ja jälgib neid üksisilmi. Vahepeal vahib niisama lakke ka, aga pöörab juba tähelepanu, kui keegi tuppa tuleb jne. Kui ta ärkvel on sel hetkel, mida on vähe...
- Cooperil on väga tugevad kael ja jalad. Päris sirgelt istudes ta oma pead ei hoia, aga kui ma poolenisti lamades istun ja teda kõhuli oma rinnal hoian, siis hoiab oma pead päris hästi juba üleval. Jalgadega suudab ta end edasi lükata, kui ta voodile panna ning kätt ta jalalabade all hoida.
- Ta magab väga hästi ning on vaid paar viimast õhtut natukene viril olnud enne magama minekut. Mina ja P unepuuduse üle veel ei kurda. Magab ta ilusti rahulikult kärus, mis meie voodi kõrval on (võrevoodit me veel ostnud pole ja moosese korv tundus mõtetu, kui meil kärul on täpselt samasugune korv olemas).
- Ta silmad olid alguses tumehallid, aga hakkavad nüüd juba heledamaks minema. Põnev on näha, mis värvi nad lõpuks on.
- Nahka ajab ta hästi, kuigi see hakkab vähesemaks jääma ning silmadest tuleb ka mingit jama välja, mis küll päris silma kinni ei kleebi. Ämmaemand soovitas vee ja vatitupsuga puhastada esialgu ja kui paremaks ei lähe, siis arstile helistada.
- Me oleme temaga kaks korda poes ka käinud (suures ASDA poes, mis meil kodu ligidal on). Küll autoga, mitte jalutades. Kutt magas mõlemad käigud maha ja mul oli natukene harjumatu käruga mööda poodi tatsuda.

Täna hommikul käis ämmaemand noorhärrat taaskord kaalumas ning ta on ilusti 140g juurde võtnud olles nüüd 3660g raske. Neljapäeval läheme arsti juurde ja loodame, et selleks ajaks on ta sünnikaal tagasi. Toitnud oleme teda ilusti iga 2-3 tunni tagant ning iga kord on talle 90ml sisse mahtunud. Eile ta sai küll vaid ühe terve toidukorra rinnapiima, aga täna olen usinamalt pumbanud ning ta viimased kaks söögikorda on olnud pool rinnapiima ja pool RPAd. Lähen kohe varsti jälle pumpama järgmise toidukorra jaoks ning ämmaemand soovitas öösiti kindlasti pumbata, sest siis olevat rindades kõige rohkem piima. Tervet toidukorda ei suutnud vaid rinnapiima teha, aga tihedamalt pumbates loodan, et piima tuleb rohkemalt ja suudame RPA kogust aina vähendada.

Kahjuks ma ausalt ei tea, kas ma tahangi rinnaga toitmist jätkata, juba see mõte tekitab masendust. Ärge arvake, et ma selle otsuse nüüd ülikergelt teinud olen, pisardasin ikka ka natukene ja süüdunnet on ka, et kuidas ma nüüd siis sellega hakkama ei saa, kui ma ju tavaliselt kõige muuga saan. Pudelimajandus mind ei häiri ning minu meelest on see vähem tööd, kui Cooperiga maadlemine, et ta rinna otsas püsiks. Rinnaga toitmise eesmärk oli mul alati just see, et ta vajalikud antikehad mu rinnapiimast kätte saaks. Seetõttu pudelist rinnapiima andes saab see eesmärk siiski täidetud, lisaks võtab ta ilusti kaalu juurde sel moel, sest me saame kindlaks teha, palju ta sööb. Ta mähete sisu on ka palju tervislikumaks läinud võrreldes sellega, mis tühjus seal sel ajal oli, kui ma teda oma rinnast sööta üritasin.

Ma ei mõelnud kunangi, et me ilma rinnaga toitmiseta lähedased ei oleks. Praegugi kaisutame tihti ja oleme juba üsna lähedased. Kui näiteks P teda süles hoiab ja ma teisest toast tulles midagi ütlen, pöörab Cooper pea minu poole tundes mu hääle ära. Enamus söögikordi saab ta minult, P toidab teda vaid korra-paar päevas, enamasti õhtupoole, kui ta mul laseb varem magama minna, vaadates ise Cooperi järgi (imeline isa!). Toites hoian Cooperit endale hästi ligidal ning ta pea puhkab tihti sel ajal mu rinnal. Üleüldse on mul küll tunne, et ta teab, et mina ta emme olen ka selleta, et ta mu rinda ei ime.

Ma ei teagi, miks ma end nii väga õigustama pean, aga tunne on, et pean. Igal pool ju surutakse peale, et rinnast toitmine on loomulik ja ainuõige. Mina ise ei saanud imikuna kordagi rinnapiima ja päris hukka ma ju ei ole läinud. Ma armastan oma last siiski väga ja ma tõesti ei taha uskuda, et see, et ma teda pudelist toidan, mind sugugi halvemaks emaks teeb (ma loodan...). Oeh, raske teema...


Comments

  1. Sa oled tubli! Ka minu poeg sai vaid 2nädalat RP. Pumpasin mis ma pumpasin sain korraga ainult 25ml. 1korra sain ka 50 häda peale. Mõned küll ütlesid, et mis sa talle sellest kunsttoidust sisse söödad, aga parem kunsttoit kui kisav ja pahur laps ja närviline ema. Palju õnne Teile ! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh. Ma südamest loodan, et ma isegi natukene suudan pumbata, ikka parem, kui üldse mitte antikehasid saada.

      Delete
  2. Awh mis pilt!! My heart melts :) Imearmas poeg. Mul on alati kahju nendest noortest emadest kes peavad kuulama kòiki kes oma arust teavad paremini mis SINU ja su pere jaoks òige on ning mòistavad ùhe vòi teise otsuse hukka. Kuula ainult ennast ja ainult nii saad sa sùdamerahus koos kasvamist nautida... Palju ònne teile veelkord!

    ReplyDelete
  3. Kuigi minul seda probleemi pole olnud, et last rinna otsa ei saa, siis minu arvates on see ikka iga pere oma siseasi, kuidas oma last toidetakse. Ja sellepärast ei pea end kohe end kindlasti õigustama. Igaüks tahab ju oma lapsele parimat. Jõudu ja jaksu teile.

    ReplyDelete
  4. Ta näeb ikka täiesti nuku välja sellel esimesel pildil, nii nunnu. Sööks ära! Okei, sorri :D Mu poeg kannatab ka kogu aeg pideva hirmu all, sest kõik ähvardavad teda ära süüa :D

    Ega see rinnaga toitmise teema olla jah selline seinast seina teema. Tore, et sul pumbates piima siiski välja tuleb ja saad talle seda kasvõi pudelist anda. Minul tuleb maksimaalselt ainult 40ml välja, millest 20ml voolab niisama pudelisse vaid siis kui Oliver teist tissi samal ajal imeb. Kui selline asi toimib, siis miks mitte ja isegi kui ta oleks ainult RPA peal, ega siis ka väga ju teiste arvamus loe. Ma usun, et nii mõnigi värske ema saab ehk kindlust juurde, et äkki ta ei ole ainus kellel nii on läinud.
    Küll aga kisun ma arvamuse poole, et ehk ikka proovi iga natukese aja tagant uuesti seda tissi anda. Mul oli alguses väga harjumatu ja ikka mõtlesin, et äkki annaks pudelit (jah, ma olen täitsa teadlik, et mul ei ole sinuga sama olukord), aga samas on tegelt ainult nädal aega sünnist möödas. Saan aru, et tegid kaalutletud otsuse, aga noh ikkagi, ma ei tea... samas ega jah pole vaja enda närve krussi ka keerata :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma suutsin ka 90ml vaid paar korda esimestel päevadel välja pumbata. Praegu pumpan nii palju, kui korraga tuleb, mis on nii 20-40ml. Ma usun, et see on parem kui mitte midagi.

      Pea ütleb, et ma peaks veel teda rinna otsa proovima, aga mingi jube blokk on ees... Aga ma kindlasti proovin seda veel mõned korrad lähiajal, enne tervenisti alla andmist.

      Delete
  5. Minu arvates ei ole siin, kommentaarides, keegi Marile proovinud tõestada, et 'me' teame temast paremini mis TEMALE ja ta perele parem on. (Mõnel on lihtsalt väga aegunud info :) :)

    Kui sa esimest korda emaks saad siis tõesti ju ei tea kõike asju samal tasemel kui need kellel juba laps või enam olemas. Näiteks kas või seda, et rinnaga toitmine teeb algul haiget.

    Samas see on nii normaalne, et värsked emad kõiges selles infovoolus ebakindlust, süümepiinu või vimma teiste vastu tundma hakkavad. Me kõik oleme seal olnud :) Mida aeg edasi seda rohkem hakkad sa oma last ja iseennast kui ema tundma ja usaldama ning siis ei ole teiste arvamustel enam nii suurt võimu sind rivist välja lüüa :) Sa oled nagunii tugev ja asjalik inimene nii, et ma ei usu, et sulle ei tohiks nüüd midagi natukene soovitada või infot anda :) Päeva lõpuks ei soovi ju keegi sulle halba :)

    Samas üks asi on kindel, et see kuidas keegi oma lapse sünnitab (kas siis keisrilõikega või ise) või teda toidab (rinnaga või pudelist) see ei tee kellegist paremat või havemat ema. Selles suhtes ei tasu sul kindlasti muretseda või oma emaduses kahtlema hakata :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Unustasin sulle soovida ILUSAT ESIMEST EMADEPÄEVA!!! (Inglismaal on täna emadepäev juhul kui Eesti lugejad ei peaks teadma :)

      Delete
  6. Ma kõige esimese pildi puhul vist kommenteerisin, et näeb nii vana välja, siin pildi peal on aga tõesti nagu imearmas nukk.

    Mina pumpasin ka Plika ajal veidike, aga see oli tüütu. Minu jaoks oli rinnaga toitmine peale läheduse eelkõige just mugavuse värk. Ei pidanud mitte midagi pumpama või siis kokku segama, soojendama, kõiksugu kraami kaasas kandma... Ja see oli nii imeliselt nunnu, kui ta sõi. Just selle nunnu-tunde ja mugavuse pärast ma soovitaks veel proovida. Pluss minu meelest on lisaks teema, et pumbates ei saagi rinnast nii palju kätte, kui saaks laps ise imedes... Ühesõnaga pumbates tuleb vähe -> nõudlus on nö väiksem -> piim lõppeb mingi hetk lihtsalt otsa. Kui saaks lapse imema, siis tekiks piima kiiremini juurde. Ja rinnast söömisega harjuda ta ju saab ainult harjutades. Pudelist paralleelselt lisa andmine, kuni seda vaja on, on muidugi arusaadav.

    Aga see kõik on ainult teooria, lähtuma pead ikka oma sisetundest. Ma tean, et mõned emad on edukalt "maadlemisega" ühele poole saanud, misjärel lapsed on hakanud täitsa normaalselt rinda võtma. Samas on hästi oluline, et te mõlemad oleks rahul. Võimalik, et vastumeelsus on esialgne, sellest on võimalik üle saada ja rinnaga toitmist mõlemapoolselt nautima hakata. Aga kui ei (ja seda, kas on mõtet proovida, saad otsustada ainult sina ise), siis endale pidevat stressi tekitada on ka täitsa mõttetu.

    Nii ehk naa oled sa suurepärane ema ja Cooper on üliväga armastatud laps. Oluline on see, et teil kõigil oleks hea :)

    ReplyDelete
  7. Palju õnne ja ilusat esimest emadepäeva sulle! :)

    Ära põe selle rinna andmise pärast. See on tõesti ainult sinu enda otsus ja ei ole mitte kellegi teise asi. Mul poiss ei hakanud ka rinda võtma. Mässasin mis ma mässasin igapäevaselt, asi lõppes ikka sellega, et ma nutt kurgus röökiva lapse kõrvalt pidin pumpama. Oli oma esimesed 5 elupäeva intensiivis ja seal söödeti sondi ning pudeliga. Pumpasin aga välja ja viisin lapsele süüa. Kodus jätkasin pumpamist aga lõpuks hakkas tänu kehvale pumbale piim ikkagi kaduma ja RPA-d sai ta ka koguaeg tasapisi kõrvale. Kui ta ka mõnda aega sul saab rinnapiima kasvõi pudelist, siis seegi on hea.

    Mugavuse koha pealt ma ka ei ütleks, et minu silmis rinnaga mugavam oleks. Otsi vaiksemat kohta, kus rinda paljaks võtta ja last sööta. Ok pudeleid tuleb pesta ja segu valmistada aga selles mõttes on mugavam, et ma saan talle pudeli suhu pista kus iganes ja ei pea kusagil wc-s potipeal last söötmas käima, kui näiteks linnas käik on. Samamoodi see lähedusteema. Poiss on ainult pudelilaps olnud ja väga suur emmekas.

    Ära mõtle niipalju ühiskonna arvamuse ning surve peale ning tee nii, nagu ise õigeks pead ja tunned. Oluline on, et sa oleksid hästi rahulik ja rõõsa ja roosa, siis on seda ka su laps. :)

    Palju jõudu ja jaksu edaspidiseks ja kiiret kosumist Cooperile! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Inglismaal küll mingit probleemi ei ole last rinnaga väljas olles toita. WC poti peal kohe kindlasti ei pea kuskil toitma. Enamus suuremates toidupoodides ja ostukeskustes või lastepoodides on vastavad ema beebi ruumid olemas kus saab last toita ja mähkmeid vahetada.
      Kui sa oma rinda just päris paljaks publiku ees ei tõmba siis ei pilguta keegi rinnaga toitmise peale siin silmagi. Vähemalt minul küll mingit probleemi ei olnud ja pole ka kuulnud, et kellegil tuttaval oleks. Mina näiteks toitsin mõnikord isegi restoranis ise samal ajal süües ja ma ei olnud ainus kes seda tegi.

      Ise asi kui ise oled häbelik ja rinnaga toitmine loomulikuna ei tundu.

      Ma tegelikult arvan, et see pudelite hunnik mille sa enne juba valmis olid varunud ja see süst mille sa sünnituse ajal said rikkusid asja ära :) Sa ju ise mainisid siin kuskil ka, et see ei ole sulle kunagi nii tähtis olnud. :) :)



      Delete
    2. Ma ei kirjuta üldse paha pärast, aga ma vaatasin imestusega, et Sa ostsid juba raseduse ajal endale rinnapumba. Kui Sul poleks pumpa olnud, siis oleksid ehk rohkem proovinud imetamisega tegeleda.

      Mul on endal 2 last ja need pole nõukaajal sündinud vaid nüüd, viimase 8 aasta jooksul. Noorim on üle aasta. Mõlemad lapsed on sündinud keiserlõikega, mis tähendab seda, et piim tuleb suure hilinemisega. Kirjutan siia, et sünnitasin Eestis, sest Eestis püütakse väga toetada seda, et ema imetaks. Mõlemad lapsed said haiglas süstlaga rpa-d, kuna piim tuli alles ~3.päeval ja kaal ei tohi langeda alla teatud piiri (mis on Eestis 10% sünnikaalust).

      Kuna minu lapsed piima ei saanud, siis muutusid nad aina uimasemaks ja neid oli VÄGA raske üles saada söömiseks ja et nad siis ka üleval püsiksid ja sööksid. Sellest ma üldse ei räägi, et peale keisrit ei saa üldse liigutada ja kogu selle valu juures olin ma sellest üle, sest ma tahtsin neile anda rinnapiima.

      Juhtus aga nii, et kuna oli suur kaalukaotus, siis tekkis neil kollasus ja juba sünnitusmajas pandi mu mõlemad lapsed lasteintensiivi. Seal on laste söötmisse suhtumine teine. Nemad annaksid pigem rpa-d, kui kutsuksid ema toitma. Ma ikka pidin ise hästi palju suruma, et saaksin oma lapsi ise toita.

      Imetamisega oli selline lugu, et kuna ma olin pikalt haiglas, siis igal ämmakal oli erinev lähenemine, kuidas ikka peaks söötma. Õnneks sattus mulle esimese lapsega ämmakas, kes palus mehel apteeki minna ja nibukaitsmed osta. Sellest oli abi.

      Ka paluti mul laps imetamise ajaks paljaks võtta, et ta ärkaks ja tal poleks mugav. Või siis sulega kõditada.

      Lõpuks juhtus aga nii, et koju saades avastasin, et laps on ikkagi kahtlaselt kollane. Siis saadeti juba lastehaiglasse. Seal paluti mul piima masinaga välja pumbata. Seal olek ei olnud üldse tore. Tegin endast kõik, et laps sööma saada ja kiiresti haiglast minema saada. Pidin last kaaluma, et näha, kas ta saab süüa. Kui ei saanud, siis pidin pumbatud piima juurde andma.

      Kodus mul kaalu polnud ja seepärast hakkasin iga söögiga andma juurde väljapumbatud piima. Nii olin kindel, et saab õige koguse kätte. Söötmine+pumpamine ja juurde andmine kestis 1 kuu. See oli kohutav aeg, magada ma eriti ei saanud. Mul oli käsipump ja see võttis aega. Aga ma tegin selle ära ja imetasin last kokkuvõttes 1,5 aastat.

      Teise lapsega juhtus aga hoopis teine lugu. Juba haiglas oli kohutavalt valus imetada. Ämmakad ei osanud selle peale midagi öelda. Lõpuks olid rinnad juba verised ja imetamine oli nagu noaga lõikamine. KOHUTAV valu. Käisin lõpuks imetamisnõustaja juures ja ta keelas mul 24 tunniks imetamise. Laenutasin endale invatarvete firmast sama rinnapumba, mis on haiglates. 24 tundi andsin süüa ainult pudeliga. Korraks tekkis selline tunne, et isver, see on nii mugav ja söötmine läheb nii kiiresti, et ma vist jäängi pumpama. Õnneks ma ikka sain aru, et rinnaga toitmine on ikka palju-palju mugavam. Kuna ma olen hästi liikuv inimene, siis oli ikka väga mugav last sööta ilma, et peaks muretsema, kus ma pudelit soojendada saan ja kas see on õigetel tingimustel säilinud jne. Teist last imetasin samuti 1,5-aastat.

      Aga selle valu kohta oletas imetamisnõustaja, et lapsel on soor. Äsja sündinud lapsel. Näitasin perearstile, ta ei märganud. Aga pool aastat hiljem tuli lapsele uuesti soor ja imetamine muutus samamoodi valusaks. Andsin lapsele rohtu ja valu kadus.

      Kas Sul on äkki samuti lapsel soor ja seepärast on valus imetada? Hästi paljud emad viimasel ajal loobuvad imetamisest, ma ei tea, kas see on seotud sellega, et mees ei toeta naist selles otsuses, või naised arvavad, et see venitab rinnad välja? Ma saan aru, et kõigil on õigus omale valikule ja mida ma siin üldse kirjutan. Lihtsalt tundub, et antakse hästi kergesti alla - ahh mul ei ole piisavalt piima ja kõik. Kuna ma ise olen selle kõik läbi teinud ja tean, et tegelikult on piima, lihtsalt peab olema tahtmist.

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!