Ämmaemanda koduvisiit ja esimene naeratus

Eile käis meid ämmaemand kodus vaatamas ja kontrollimas. Cooper oli just põõnama asunud ja tal polnud aimugi, mis temaga kohe juhtuma hakkab. Nimelt võeti ta kannast verd, mis ei olnudki minu jaoks nii traumeeriv. Nõelatorke peale ta vaid ägises natukene esmalt, olles ise veel unine. Kisa hakkas pihta siis, kui ämmakas kannast verd välja tõmbama hakkas. Kahju oli tast küll, aga päris pisarat ei tulnudki silma.

Seriously, bro?
Seejärel teda kaaluti ning viiepäevasena kaalus ta 3520g. Sündides oli ta 3860g, seega oli 20g puudu sellest, et ta kaalukaotus oleks 10%, mille puhul oleks ta pidanud lausa haiglasse minema. Ei taha siinkohal end ka süüdistada, sest rinnaga toitmist ma ju ikka igapäevaselt olen proovinud, kuid sealt ta piisavalt oma nihverdamisega kätte ikka ei saanud. Pudelist oleme andnud 30ml, mis oli küll paras kogus, aga kui ta paaril söögikorral päevas saab vaid tilgakese, siis pole ime, et ta kaal nii kõvasti kukkunud on. Arst soovitas edasi pudelist toita ning anda nii rinnapiima kui ka RPAd, mis ta kaalu tõstaks, ning kogus tõsta lausa 60-90ml peale. Laupäeval tuleb ta Cooperit jälle kaaluma, seega me nüüd üritame teda nüüd natukene nuumata.

Silmad tulevad Cooperil vist hallid nagu emmel, kui just issi sinisilmsus hiljem välja ei löö. 
Olles ise juba kartnud, et ta natukene vähe toitu saab, sest pissis ja kakas vaid korra-kaks päevas, olin rahul ta toidukoguse tõstmisega. Kartsin küll esmalt, et talle päris 90ml sisse ei mahu, aga mahub küll. Nüüd on meil laps, kes isukalt sööb, peale söömist ruttu magama jääb ja kelle mähkmeid me nüüd ülitihedalt vahetada saame.


Mähkmemajanduses meil veel väga palju õnnetusi olnud ei olegi. Õnneks esimesed õnnetused juhtusid P vahetuskorra ajal - esimene kaka vahetusmatil ja esimene kaka, mis mähkmest välja tuli (esimene suur ports pärast toidukoguse suurendamist, ma õnneks tegin uinakut sel ajal). Täna hommikul oli minu kord. Hakkasin just mähet ära võtma, kui Cooper mõtles, et hea aeg oleks pissida. Õnneks märjast pluusiesisest ma pääsesin oma kiire liigutusega ning ta suutis vaid mu kätt natukene kasta. Nii kui mähe maha tuli pärast pissimise lõppu suutsis ta taaskord vahetusmatile oma häda teha. Oh joy! Igatahes on hirmus, kuivõrd kiiresti ka mähkmevahetusega harjub. Esimesed paar võtsid ikka aega ning oli hirm poja jalgu eest ära liigutada, aga nüüd läheb juba päris hästi.

Pehme emme süles on hea tukastada.
Eile hakkas ta ka esmakordselt naeratama, mis on NII armas. Tean, et ei naerata suurest rõõmust emme süles olemisest, vaid peerust, aga armas on ikka. Peeretab ta nagunii kogu aeg, seega on vähemalt palju naeratusi tulemas :)


Comments

  1. Kolmandal pildil on Cooper täitsa nagu nuku :) Tõesti ilus beebi. Mitte, et see ilu nüüd ühe beebi juures nii tähtis oleks aga ikkagi väga ilus beebi teil ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh :)

      Minu meelest tuli ta meil ka väga armas välja. Armsam, kui ma ise oleks loota osanudki. Kuigi minu arvamus emana vist ei ole üllatav :P

      Delete
  2. Meie Tom suutis ühel korral nii pissida, et see piss läks tal kaarega suhu :D (ja oiiii mis ''õnnetusi'' on ta nüüd vähe suuremana teinud...jube :D )

    Ja no tõesti...NIII armas poisipõnn on :) Koguaeg käin kas siis blogis, FBs või instagramis teid piilumas (stalker :D) :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ha ha, vaene Tom. Eks need "õnnetused" käivadki asjaga kaasas :)

      Delete
  3. Nii nunnu, et endal tuleb ka uue beebi isu :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!