40 nädalat 1 päev - ämmaemandaga kohtumine

 Ämmaemanda juurde minnes oli mul vaim valmis, et mulle öeldakse, et midagi veel ei toimu ja et ma nii pea sünnitama ei hakka. Seekord sain umbes 45. minutit oma arstiajast üle oodata ning seekord nägi mind teine ämmaemand, sest minu tavaline ämmakas on see nädal puhkusel.

Õnneks oli tegemist sama toreda naisterahvaga, kes kiirelt luges mu märkmed üle, kontrollis pissiproovi ja mõõtis vererõhku. Mõõtma ta mind ei hakanud, sest mõõdeti mind juba eelmine nädal, aga mudis kõhtu ja kuulas poja südamelööke küll. Kuna ma olin otsustanud stretch and sweep'i kasuks, siis sain püksid ka seekord jalast võtta. Stretch and sweep tundub UKs üsna tavapärane olevat, kahjuks Eesti raseduselehtedelt ma midagi selle kohta ei leidnud, kui ma nüüd kiirelt guugeldasin, seega ma ei tea, kas sellel on mingi eestikeelne nimetus ja kas seda üldse Eestis tehakse. Mina tõlgiks selle protseduuri ehk emakakaela stimuleerimiseks vms. Protseduur on aga selline, et arst teeb sõrmedega ringi peale emakakaelale, mis peaks sealseid membraane eraldama ja mis omakorda võib rasedustegevust esile kutsuda. Kui emakakael on liialt kinni veel, siis tehakse lihtsalt paar venitust või massaažiliigutust, et emakakaela loodetavasti pehmenema panna.

Ämmakas oli mind kontrollides esmalt väga üllatunud, et poja pea oli nii all juba. Emakakael pidavat umbes 2cm avatud olema ning kõvasti lühenenud/lamenenud. Sweep oli edukas ja nüüd ma ootan, kas hakkab midagi toimuma või mitte. Pärast protseduuri kontrollis ämmakas poja südamelööke jälle ja mingi hetk ütles, et mu kõht on toonuses, mina aga ei tundnud absoluutselt mitte midagi, mis oli natukene hirmus. Panime järgmise arstiaja järgmiseks nädalaks igaks juhuks, et protseduuri korrata, kui see ei töötanud, kuigi ämmakas ütles, et ta on üllatunud, kui ma siis veel rase olen.

Arsti juurest vudinaga (pigem aeglase pingviinikõnniga) bussi peale ning toidupoodi vürtsikat pitsat, ananassi ja kooki ostma, sest kes teab, pikalt ma veel jama süüa saan (jama söömise lõpetamise tähtajaks on meil P'ga mõlemal poja sünd).

Nüüd on tavalisest rohkem tuikavaid valusid alakõhus ja toonuseid, aga ei midagi, mida ma hakkaks veel sünnitegevuse alguseks kutsuma. Teiste naiste kogemused sama protseduuriga on seinast seina, seega ei hakka ma midagi liialt ette lootma. Mõndadel tehti üks päev sweep ja teine päev sündis laps, teistel tehti veel teine sweep nädal hiljem ja lõpus kutsuti haiglas ravimitega sünnitust esile. Seega võib minna nii või naa, aga proovida tasus.

Kui ma vahelduseks pidžaamadest välja sain ning linnariided selga panin ning juuksed ka ära sirgendasin, tegin endast kiirelt kiirelt paar klõpsu ka, et jääks ikka paunast rohkem mälestusi. Oma rasedust olen ma hoogsalt pildistanud ja mälestusi sellest ajast on küll ja veel, aga esimest korda rase olen ma ju siiski vaid ühe korra elus :)


Comments

  1. Sul on ju ainult kõht! Ja see jutt, et näost juurde oled võtnud, seda juhtub põhiliselt enamus rasedatega. Sõbrannaga just arutasime sel teemal. :) Ma lihtsalt loodan, et ka mina näen raseduse lõpus nii hea välja. Ainult kõht ees! Suurepärane näed välja lihtsalt! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole midagi vaid kõht, ühtlane rasvakiht on üle kere peal. Sõrmed on nagu vorstikesed ja käekell on kitsam, kui ta ennem oli. Varem ei puutunud kintsud kokku, nüüd on parimad sõbrad. Juures on siiski praeguseks 25 kg, usu või mitte :)

      Ma muidugi ei hakanud lõualoti pilti siia panema, aga ma ise tunnetan küll, et nägu on tunduvalt pontsakam.

      Aga tore, kui teised arvavad, et ma päris vaala ei meenuta :D

      Delete
    2. No jah, iseendale võib-olla on hullem tõesti see 25 kg. Mina juba näen, kui mu kaal kõigub 2kg. Aga Kõrvalt vaadates oled sa küll ilus! JA P'l oli õigus, enne olidki veidi LIIGA kõhn võib-olla. Ja nagu paljud emad räägivad, siis kärutamise ja imetamisega kaovad need kilod sul kiiruga joostes kohe! :)

      Delete
  2. Kirjutasin kommentaari, vajutasin "publish" ja Blogger sõi selle lihtsalt ära. Samas näitab linnukest notify me kastis - no vaatame, kirjutan uuesti, äkki seekord ikka jääb alles.

    Ma ei mäleta, millal ma viimati kellegi rasedusele niimoodi kaasa elasin. Iga päev käin FB-s vaatamas, ega miskit uut pole. Sa kirjuta nüüd ilusasti iga päev üks sissekanne blogisse, siis on hea rahulik :)

    Sul vist õnneks pole eriti neid, kes tihti FBs küsiks või helistaks, et ega sa juba sünnitama läinud pole. Ma läksin sihukestele peale närvi - käskisin vait olla ja blogi lugeda :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahjuks ei tea, mis su esimese kommentaariga juhtus, mina omalt poolt olen vaid ühe saanud.

      Ega mul siin oodates midagi muud väga teha polegi, eks annan igapäevaseid ülevaateid nüüdsest :D

      Õnneks väga vähesed FBs küsivad. Pere teab, et nad saavad esimesena sõnumi, kui haiglasse minek juba, et nad teaks oodata seda suurt uudist. Õnneks töökaaslaste igapäevased küsimused saab P, sest me töötame samas kontoris. Mõnel päeval on temast täitsa kahju, aga kõige hullem on ilmselt siis, kui ta pärast lapse sündi tööle tagasi naaseb ja kõikide õnnitlused siis vastu võtta saab :P

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!