Eluolust

Long time no blog, sest ajast tundub viimasel ajal pidevalt puudust olevat. Võtan end nüüd kokku ja panen kõik kirja, mida oleks vaja kirja panna.

Kahjuks ei saa öelda, et meie elu on meeletult põnev. Tüüpiline päev algab äratusega kell 5:45. Kiire pesu ja valmis sättimine. Seejärel tööleminek ning tööl pean kell 8 kohal olema. Tööd on palju ja pidevalt, hetkel on meil pea 2000 meili, milleni me veel jõudnudki ei ole. Lõunapaus on tavaliselt 1h, kuid neljapäeviti võtan ainult 30min pausi, et varem lahkuda ja kooli minna. Töö lõpeb kell 17 ning kojusõit võtab olenevalt päevast 1-1,5h. Vahepeal ka kaks, kui rongisignaalid jamavad, mida see nädal juhtus lausa kolm korda ja mis ei olnud sugugi tore. Kodus õhtusöök, pesutriikimine, natukene koolitööd, teler ja voodisseminek. Alati kõiki neid asju ei tee muidugi.

Nädalavahetused lähevad ka ülikiirelt, kui käime kusagil väljas, siis sellega ongi terve päev läinud. Või kui on vaja koolitööd teha, siis palju muud ei jõua teha. Koristamine on meil ka tõsiselt kannatama hakanud ning me oleme korduvalt koristaja palkamisele mõelnud. Mitte, et meie elamine meeletult räpane oleks, sest nädalate viisi me päevad läbi kodus ei ole. Kuid isegi, kui me kodus ei ole, tekib meeletult tolmu.

Kõike kirja pannes ei tundugi nii hull, aga miskipärast tundub, et ajast on puudu ja palju rohkem võiks ühe päeva jooksul korda saata. Lisaks on jube väsimus peal. Nii suur väsimus, et kui ma neljapäeva õhtul peale kooli pidin oma selle semestri esimese kodutöö internetti laadima, siis läks mul see täiesti meelest ja koju jõudes läksin otse magama. Hommikul pool 6 ärkasin ehmatades üles, et mul jäi essee esitamata, ruttasin laadima ja saatsin päeval õppejuhile vabandava kirja.

Väsimusest ja tervisest rääkides paneks kirja ära ka, et ma olen viimased 4 päeva meeletult sügelenud. Eriti hullud on jalalabad ja just eriti talla alt. Sügelus ei kesta terve päeva, aga kui see on, siis on see väga väga valulik ja piinav. Mitte mingit löövet mul kusagil ei ole, seega ma ei saa absoluutselt aru, millest see küll olla võib. Ise loodan, et ehk on lihtsalt nahk meeletult kuiv, sest mu näonahk on juba mõnda aega nii kuiv olnud, et lausa koorub. Ostsin E45 kreemi ja üritan kõigest väest rohkem vett juua, ehk läheb üle.

Rääkidest tööst jälle, räägiks oma kalli kaasa tööst, mis ta varsti reisile viib. Veebruari lõpus saan seetõttu nädala või kaks üksinda kodus olla. Esmalt oli plaanis Keeniasse minek, aga viimasel hetkel on see küsimärgi all, sest seal kardetakse ülestõusu valimiste järel. Keeniast oleks ta pidanud otse Lõuna-Aafrika Vabariiki minema. Keenia asemel võib-olla saadetakse kuhugi mujale või peetakse koverents UKs, aga LAVi läheb ta kindlasti nädalaks. Ja ma saan natukene kade olla.

Sedasi meil lähebki... Homme ja ülehomme olen ma kodus puhkamas. Kuivõrd puhkus see ka on, sest on vaja koolitööd teha ja triikimise hunnik on SUUR. Kuid vähemalt saan pikemalt magada.

Comments

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!