Posts

Showing posts from June, 2012

A Day of an Office Worker

Alustasin täna tööd hilja, kell 10 alles, seega võtsin hommikut rahulikult ja jalutasin Hatton Crossist kontorisse. Poole tee peal sõitis minust meie uus UK juhataja mööda oma uhke sport-Audiga, peatus ja sõidutas mind lahkelt tööle . Uut juhatajat vist olen enne maininud, aga kirjelduseks ütleks, et enamustel naisterahvastel kontoris on tema vastu väike crush. Tunnistan, et tegemist on ülimalt kena välimusega noore mehega, kes on ka üsna tähtsa ülemuse kohta väga lahe ja sõbralik. 

Kuidagi sain oma istmiku madalast sportautost välja ja teades, et kontoriesine on turvakaamerast kõigile kolleegidele näha, kartsin kommentaare. Kommentaare ei saanud, küll aga paar kadedat pilku. Loodame, et nüüd mingid kõlakad käima ei hakka minu kohta...

Tänane päev õpetas, et ma kohe kindlasti eelistan suuremaid autosid madalatele sportautodele. Learn something new every day. 


UK koolide tase

Image
I am on fire ja postitusi muudkui sajab.

 See artikkel, mis ma täna lugesin, tõesti täiendab mu veendumust, et kui me kunangi saja aasta pärast lapsed saame, siis lisaks siinsetele koolidele tuleb neile palju ise õetada.

Paar nädalat tagasi käis meie kolleegi 15aastane poeg meie kontoris praktikal ja juba siis märkasin, et tema käekiri oli ülimalt kehv. Ma ei ole vana, aga isegi mina mäletan oma kooliajast, et käekirja selguse eest saime eraldi hindeid ja see oli alati väga tähtis.

Artiklist on järgnev pilt, mis näitab siinse 14aastase koolilapse käekirja ja õigekeelsust, mis on alla arvestuse:


Oh, kust alustada. Mum väikese algustähega? Giveing, mitte giving? Coulors, mitte colours? Rääkimata sellest, kuivõrd lühike ja vaimuvaene see kirjutis on... Tule taevas appi!

Loodame, et me enne laste saamist loto võidame ja me saaks nad kas Eestisse või Trinidadi kooli saata või siin kuhugi erakooli.

Nädala pildid Instagramist

Image
Ma olen nüüdseks juba mõnda aega Instagrami kontot omanud ja minu kasutajanimi seal on glowince, kui keegi tahab seal mind jälgida.

Mõtlesin, et ma võiks siin blogis rohkem pilte jagada ning viimase nädala Instagrami pildid oleks selleks suurepärased.


Parkimisest

Ma ei tea, kas ma olen siin maininud, aga meil on olnud aastapikkune jama meie parkimiskohaga. Nimelt, meie korter tuli koos parkimiskohaga, mida kõik siinsed korterid ei oma. Meil küll endal autot ei ole, aga vähemalt on hea teada, et kui meil keegi autoga külla tuleb, siis on meil neile parkimiskoht pakkuda, mitte ei pea nad paar kvartalit eemale parkima.

Juba siia kolimise alguses oli probleemiks, et võõrad autod parkisid pidevalt meie parkimiskohale. Kui meil ei oleks parkimiskohta, siis me maksaks ka vähem üüri, seega ei taha me absoluutselt, et mingid võõrad inimesed seda vaba platsi kasutaksid ja oma autosid pidevalt sinna pargiksid, kui nende üür parkimiskohta ei sisalda.

Kaebasime korduvalt kinnisvarabüroole, kes kaebasid omakorda firmale, kes hetkel siinse rajooni eest vastutavad ja ehitavad ja mitte keegi saanud mitte muffigi tehtud.

Panime mitmed sildid oma parkimiskohale paludes inimestel seal mitte parkida, mida keegi ei suvatsenud lugeda ja ikka jätkasid seal parkimist.…

Sport massidesse

Long time no write. Parandan selle vea kohe, sest pea pakatab mõtetest, mida jagada tahaks.

Alustaks tänase päevaga, mille suursündmuseks oli bussijuhtide streik. Bussijuhid streigivad Londonis, sest kõik teised transporditöölised saavad Olümpia ajal boonust töökoormuse suurenedes, aga neile ei taheta muffigi anda. Täiesti arusaadav ja ma täiesti poodan nende teguviisi.

Minu tööle-koju transport on ainult bussidel, millest kasutan tervenisti kolme erinevat bussi - U4, 90 ja 423. U4 viib mind Hayesi linnaosa keskele, 90 viib mind Hatton Crossi ja 423 viib mind Lichtfield Lanei, mis on töökoha ligidal. Tihti jalutan Hatton Crossist tööle, mis on selline hea 2km jalutuskäik, mis ilusa ilma puhul on mõnus.

Streigi toimumine sai kindlaks alles eile õhtul, seega ei olnud palju infot, millised bussid sõidavad. Hommikul vaatasin TFLi (Transport For London) kodulehel busside saabumisaegu ja sai selgeks, et U4 ja 423 ei tööta üldse, aga õnneks 90 oli täiesti sõidus. Lisaks reedeti on meil tööju…

Erak

Ma tunnen end vahepeal üsna vana ja üksildasena. Seda annab eriti siis tunda, kui mul tuleb väga suur isu kusagil väljas käia. Ma ei ole küll iial eriline väljas käia olnud, mõtlen just klubides-pubides, aga aeg-ajalt väike isu tuleb.

Pakkusin täna Rogerile välja, et me võiks ööklubisse minna kunangi. Aga milleks? Et tantsida? Samas saaksime ju ka muusikat kodus mängida, palju odavamalt juua ja kahekesi tantsida. Mida kõike me täitsa vabalt vahepeal teeme.

Viimati oli mul sõbrannade punt, kellega väljas käisin, põhikoolis. Keskas käisin väljas pigem meessoost sõpradega ning kahjuks ei ole ka siin UKs sellist sõbrannade ringi tekkinud, kellega ma seltsiks. Seega ei saa ma unistadagi tüdrukuteõhtutest jms.

Ja kui tulevad need hetked, kui ma olen natukene nukker, et ma ei ole leidnud endale sõbrannasid, siis tuleb kallis kaasa, kallistab mind, ja siis on kõik jälle hästi.

Kuidas aeg lendab

Kui ma esmaspäeval olin enda üle uhke, et usin olin, siis tasub täna jälle enda üle uhke olla sama põhjusega. Eile tundsin ma end veel üsna tõbiselt, seega ei teinud eriti midagi, käisime vaid Uxbridges poodides. Täna tunnen end küll jätkuvalt tõbisemalt, aga leian, et kui ma pidevalt asjatan ja midagi teen, siis ei ole mul lihtsalt aega haige olla.

Hommik algas pannkookidega, peale mida koristasin vannitoa ja magamistoa ära. Suure tuhinaga pesin ka kõik aknad ära. Mis siis, et meil on siin viimasel ajal maru vihmane jälle ja vaevalt aknad pikalt puhtad püsivad, aga vähemalt saame tänagi aknast välja näha. Uusehitise puhul ja kuna meie maja kõrval veel ehitatakse, siis on aknad väljastpoolt pidevalt liiva täis, mis kas tuleb ehituselt või maja katuseäärest-kividevahelt.

Kui kõik sai koristatud, siis ajasin Rogeri endaga parki jooksma. Seekord küll kõndisime natukene rohkem, sest ma olen siiski natukene haige. Pargist otse käisime endistel naabritel külas, keda ei ole ammu-ammu näinud.…

Pühapäeva menüü

Image
Ei ole mõnda aega toidust rääkinud, seega paneks tänase menüü siia koos piltidega kirja. 
Hommikut alustasime väga traditsiooniliste pannkookidega. Meie peres need küll väga traditsioonilised ei ole, sest me iga pühapäev neid ei tee, pigem korra-kaks kuus. Neist selline pool-udune Instagrami pilt ka.

Meile meeldivad väikesed pannkoogid rohkem, ning vahele panime moosi. Läksin natukene küpsetamisega hoogu ja pannikaid sai terve karbitäis, seega paari päeva hommikusöök on ka olemas.
Lõuna oli meil üsna hiline täna, kella 16 ajal. Sõime eile valmis tehtud kartuli-munasalatit, millele lisasin maitseks ka konservherneid ja sibulat. Kartsin, et kaasale jääb ehk natukene magedaks, aga hoopis vastupidi, talle väga meeldis. 

Ahjus küpsetasin kana ka, mis seekord valmis fooliumisse mässitult. Kanafileed maitsestasin laimiga, creoli kastmega, sibulaga, soolaga, musta pipraga ja peale panin veel Mrs Ball's tšatniga, mis meie rõõmuks pärast paarikuust ärakadumist taas Saisbury poodi ilmus.

Li…

Haige vol 2

Täna on enesetunne parem selles mõttes, et ei ole nii uimane enam olla. See-eest on kurk endiselt valus ja nina on tatti täis - tõeline külmetus ikka.

Eile jäin kella 21 ajal diivanil magama ja mu armas mees lihtsalt jättiski mu sinna. Ütles, et ma nägin liiga armas välja. Kella 2 ajal ta käis vett joomas köögis ja siis ma ajasin end ikka voodisse. Muidugi und sai pikalt, seega täna olin juba kell 6:30 üleval.

Nüüd on aega juua kohvi ja mõningaid rohte manustada, mis ehk olemise natukene kiiremini paremaks teevad.

Ma ei ole absoluutselt harjunud haige olla! Viimati oli külmetus küll oma 1,5 või isegi 2 aastat tagasi...

Alati on esimene kord...

Image
Ajasin end natukeseks diivanilt üles ja ajaloo huvides panen kirja, et tegin midagi esmakordset täna. Nimelt, tulin poole tööpäeva pealt koju, sest enesetunne on kõvasti alla nulli.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ärkasin esmalt kella 4 ajal hommikul ja kurk oli siis hirmus valus. Suutsin siiski 5:20ni magada, kuid ärkates oli kurk jätkuvalt väga valus ja punane ning enesetunne oli natukene uimane. Kuna täna olin kontoris esimene ja avasin uksed/telefoniliinid, siis ei saanud koju ka jääda.

Tööl mainisin paarile töökaaslasele, et ei tunne end kõige paremini, aga sukeldusin siiski töösse. Pea läks aina uimasemaks. Teised virisesid, et kontoris on väga palav, samas kui mul oli nii külm, et kananahk oli peal. Kui tekkis hetk, et ma enam ei suutnud absoluutselt töösse süveneda, siis ütlesin ülemusele, et ma lähen koju ära. Olgu, ma tegelikult ilusti küsisin, aga ega nad mind ei saa seal olema sundida, kui mu enesetunne kehv on.

Andsin paar lõpetamata ülesannet…

Vahepeal olen tubli ka

Nii hea, et meil on nelja päeva pikkune nädalavahetus. 
Laupäeva ja pühapäeva ma magasin lihtsalt maha. Laupäevast ehk pikemalt teinekord, sest see pani sügavalt elu ja enese käitumise üle järele mõtlema. Vihjeks mainiks, et ma olen üsna kindel, et see vein, mis mul reede õhtul katuse sõitma viis, ei olnud päris puhas vein. See on tavaliselt see vein, mida saab manustatud pohmakata, isegi kui paar rummi-koksi lõpetuseks juua. Seekord oli laupäeval oht lihtsalt ära surra. Ehk oli mu keha seekord lihtsalt nii väga alkoholile vastu, aga minu meelest on see siiski ülimalt kahtlane, sest ausalt ei ole ma end elusees nii halvasti tundnud, isegi kaks-kolm korda suuremate alkoholikoguste juures. Seetõttu tulebki väike uurimine võlts-veinidesse ning kui tõenäoline see on, et ma poest mingi jama sain. 
See selleks praeguseks, muutused on plaanis iseendaga, aga neist ka teinekord, kui ma olen ise oma mineviku, oleviku ja tuleviku üle tõsiselt järele mõelnud. Igatahes on aeg kõigis aspektides täi…