Nostalgia teemat jätkates

Kui kooliajal juhtus taskuraha üle olema, siis tihti ostsin peale kooli kohalikust A ja O poest kas moorapeasid või aleksandrikooki. Moorapeasid ma ükskord juba olen proovinud ise teha, seega oli viimane aeg aleksandrikooki teha. Lugedes koogi retsepti, tundus see ülikiire, mis sobis täiesti minu neljapäeva õhtusse, kui ma alles kella 19 ajal koju jõudsin.

Retsept oli tegelikult juba ammu-ammu välja prinditud ning tööl sai vaba aega sisutatud inteneti kommentaare lugedes, et kindlaks teha, et mul ikka kõik õnnestuks.

Taigna kokkusegamine käte abil võttis umbes 2-3 minutit. Selle ristkülikukujuliseks tükiks lahtirullimine kahe küpsetuspaberi vahel võttis juba rohkem aega, aga tulemus oli ühtlase paksusega ja õige kujuga.

Kook pidi ahjus vaid 15 minutit küpsema. Ahjust võetud koogi lõikasin kiirelt pooleks, määrisin ühele poolele vaarikamoosi. Teise poole pealetõstmine oli juba tegu, sest see pragunes NII kergesti. Palusin isegi Rogeri appi ja ta suutis esimese suure tüki eraldada. Lõpuks ladusin pealmise kihi esimese peale tüki kaupa ja olin üsna nukker.

Seejärel tegin aga valmis glasuuri ja elevdusin, sest kõik praod saab ju edukalt glasuuriga katta. Saigi! Tuhksuhkru-vee glasuuri värvisin toiduvärvidega, sest moosi värv ei tahtnud sellele üldse peale hakata. Peale puistasin veel kaunistusi, et ägedam oleks.

Lasksin koogil umbes 15 minutit külmikus taheneda ja läks söömiseks. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et maitses just täpselt sama hea, või isegi parem, kui A ja O poe omad. Oh, ja need paar tükki, mis veel tänagi on alles, maitsevad veelgi paremini.

Roger ütles küll, et väga hea on, aga talle vist ei läinud liigne magusus peale, sest sõi vaid ühe tüki. Minusugusele suhkrumaanile aga tõeline pidupäev.  Kindlasti kordan varsti uuesti!

Comments