Möödunud ajad

Tädi on oma elukaaslasega tulevad täna meile külla nädalaks, mis on ülimalt tore. Aastavahetusel on pere näha alati hea (viimased kolm aastavahetust oleme tädi ja ta kallimaga veetnud) ja tore kui neil ka põhjust Eestist välja saada on ja siia šoppama tulla.

Just lõpetasin panipaigas tuhlamise, kust ma otsisin madratsi ja pumba välja ja sattusin oma vanade märkmike ja Cardiffis peetud päeviku peale. Vaatasin üle minu ja Rogeri sebimise alguse ning meie esimese kohtumise kuupäevaks on täpselt 17 oktoober 2007. Peale esimest nädalavahetust temaga Londonis olin isegi kirjutanud "kahju on temast lahkuda, sest ta on mulle suht meeldima hakanud". Peale seda olin ma pea iga nädalavahetuse Londonis :)

Seejärel tuli sissekanne märtsis, et ma esialgsete plaanide järgi oleks pidanud peale paari nädalat Eestis kohe Londonisse tagasi minema läinud, aga miskipärast suutsime tülli keerata ja ma vahepeal vahetasin mineku suhtes meelt. Mäletan, et kui ma lõpuks siia tuleku poolt otsustasin, siis arvasin, et ma jääks alati kahetsema, kui ma ei prooviks seda võimalust ja kui meie suhtest midagi välja ei tulegi, siis saan ma alati Eestisse tagasi minna. Muidugi iial ei kujutanud ma ette, et asjad läheks nii hästi nagu nad läksid... Aeg-ajalt on armas sedasi möödunut meenutada.

Uuendus: Roger tunnistas, et tal tuli tööl olles pisar silma, kui ma talle sõnumi saatsin meenutustega. Armas :)

Comments

  1. Ma olen kade :)
    Te olete meist 2 aastat vähem koos olnud, aga olete abielus. Aastalõpus kipuvad sellised mõtted eriti pähe, et ma ei ole ikka veel abielus. Isiklikus plaanis ongi veel "saavutamata" abielu ja oma maja. Muudes asjades saan plussid kirja panna.

    Kuidas küll selle abielu-teemaga toime tulla. Sest raudselt ei ole mina see, kes nüüd tuleks lagedale jutuga, et abiellume. Suhte alguses oli abiellumise juttu rohkem. Aga nüüd, kus ma olen nagunii olemas ja iseenesest mõistetav, siis see pole aktuaalne, nagu ma peaksin järeldama... Oh jah.

    Aga imelisi aastaid Teile sinna seitsme maa ja mere taga!

    ReplyDelete
  2. Abiellumisega on just täpselt selline asi, et mõlemad peavad seda väga tahtma. Mõlemad peavad end ikka vaimselt ette valmistama, et ollakse valmis ühe ja sama inimesega elu lõpuni koos olema, nii heas kui halvas.

    Ma ei ole küll vist kõige parem nõuandja, sest meie puhul oli abielu vägagi tahetud mõlemapoolselt ja seetõttu me selle sammu oma suhtes üsna kiirelt tegimegi.

    Ei soovitaks pulmadest lihtsalt vihjata, sest olgem ausad, mehed saavad vihjetest harva aru. Ma arvan, et mehega peab lihtsalt võimalikult aus olema, maha istuma ja tulevikuplaanid paika panna. Tänapäeval ei ole vaja oodata, kuni mees aru pähe võtab ja sõrmuse ära ostab. Näiteks meie puhul oli see teema lihtsalt jutuks, võtsime kätte ja tegimegi selle tüki ära. Just täpselt istusimegi maha ja rääkisime, mida mõlemad suhtest ootavad... Paaril peaks ikka ühised tulevikuplaanid olema.

    Aitäh ja kõike paremat sullegi! Good luck ;)

    ReplyDelete
  3. Võib-olla on Sul tõesti õigus, et mõlemad peavad seda VÄGA tahtma. Ju siis mu elukaaslase jaoks ei ole hetkel see prioriteet. Ma ei pane seda talle üldse pahaks. Meid seovad muud asjad : pere (meil on ühine laps), töö (meil on ühine firma). Meie tööpäevad ei lõppe kunagi kell 17, nädalavahetused pole enamasti töövabad, seda kõik suurte eesmärkide nimel, kuhu küll pole sõnastatud seda maagilist sõna "abielu". Meie elu on nagu täispööretel karussell :)

    Eks lootus sureb viimasena, sõbranna abiellus peale 10-aastast kooselu :) Saan aru, et peaksin sellest teemast ka talle rääkima. Olen proovinud seda ääri-veeri teha. Sain vähemalt mõneks ajaks jälle hingepealt ära... Me pole ka enam äsja täiskasvanuks saanud paarikene.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!