Ühistranspordi võlud ja valud

Igapäevaselt (tööpäevadel) veedan ma kuni 2 tundi ühistranspordis, milleks minu puhul on õnneks vaid buss. Mitte vaid üks buss, aga kogu teekonna läbimiseks pean kasutama kolme erinevat bussiliini. Siinkohal teeks ülevaate bussisõidu plussidest ja miinustest.

Plussid:

  1. Odav. Mina ostan kuukaardi, mida saan kasutada Londoni tsooni 5 ja 6 bussidel ja trollidel, mis maksab £68.40 (natukene alla 80 Euro). Olgu, ei ole just maailma kõige odavam asi, aga võrreldes auto omamisega on see siin riigis ikka väga odav.
  1. My time. Ma armastan bussis muusikat kuulata ja raamatut lugeda ja see tunnikene on minu jaoks kindlasti hinnatud omaette olemise aeg. Välja arvatud juhtudel, kui buss on liialt inimesi täis.

Miinused:

  1. Bussid ei pea graafikust kinni. Hommikuti lahkun ma alati igaks juhuks natukene varem kodust, et ma mitte mingil juhul tööle hiljaks ei jääks. Kui mu tavaline buss peaks iga 10 minutit tagant käima, siis tihti näiteks üks bussidest ei ilmu õigeaegselt, mistõttu järgmises on topelt arv inimesi, mis tähendab, et see buss minu peatuses ei peatugi ja ma pean hoopis kolmandat ootama. See on küll worst case cenario ja on ka juhuseid kui see esimene buss on poolenisti tühi ja mul on väga lahe sõit tööle.
  2. Ebaviisakad inimesed. Möödas on ajad, kui meesterahvad lasksid naised esimesena bussi peale ja seda olen täheldanud küll igasuguste rahvuste esindejate hulgas, aga kõige ebaviisakamateks pean siinkohal aasia ja Somaalia päritolu mehi, kes jooksevad lausa jalust maha, et ikka ise esimesena bussi peale saada. Lisaks on kohutav vaadata, kuidas mõned noored inimesed ei lase vanureid istuma, kuigi bussis on nende jaoks eraldi priority seats olemas. Siinkohal kahjuks pean tõdema, et taaskord on selleks enamasti aasia ja Somaalia päritolu noorukid. Näiteks kui tavaliselt leian, et aasialased on üsna kokkuhoidvad oma community siseselt, siis bussis  küll ei paelu noored vanuritele istekohti küll andma. Vahivad pingsalt aknast välja või oma mobiiltelefone nagu oleks nad päev otsa tundide viisi püsti seisnud.
  3. Koolilapsed. Nad on bussi peal lihtsalt kohutavalt tüütud, nii teismelised kui ka algklassilapsed, keda paljud lapsevanemad kohtlevad nagu imikuid. Esimene buss, millega ma sõidan, on alati kahekordne ja nood koolijütsid ALATI ummistavad alumise korruse täis, samas kui ülemine korrus on poolenisti tühi. Kuigi ma natukene kardan teisel korrusel sõitmist (ärge küsige miks, järsud kurvid lihtsalt tekitavad minus hirmu, kuigi ma tean, et buss nii kergelt ümber ei kuku), istun tihti ülemisel korrusel, sest seal on lihtsalt rohkem ruumi.
  4. Kõvasti muusika kuulamine. Kuigi tänapäeval tulevad mobiiltelefonid alati kõrvaklappidega, siis teismelised armastavad oma muusikat kõvasti üle bussi mängida, nagu kõik tahavad nende underground hip hopi kuulata. Tihti ei piisa ka kõrvaklappidest (seda eriti Apple kõrvaklappide puhul) ning kõvasti muusikat mängides kuulevad kõik teised ikka täpselt seda, mida kuulaja isegi.
  5. Haisemine. Teatud toitumisharjumuste korral tulevad kahjuks kõik sissesöödud vürtsid inimeste higiga nahapinnale ja nood inimesed omakorda eritavad väga ebameeldivat lõhna. Kahjuks ei ole kõikide inimeste jaoks elementaarne end igal hommikul pesta ja taoliste inimeste kõrval on ikka väga rõve istuda.
  6. Bussis söömine. Käib käsikäes punktiga 5, sest friikade hais üle palava bussi ei ole sugugi meeldiv.
  7. Kõvasti (telefonil) rääkimine. Taaskord armastavad seda eriti teha aasia ja aafrika päritolu inimesed. Olen mitmeid indialasi näinud, kuidas ühe valjuhäälse kõne lõpedes võetakse kontaktidest järgmine inimene, kellele helistatakse ja sedasi lobisetaksegi terve bussisõidu teekonna. Korduvalt on ka juhtunud, et kellegile see bussis ei meeldi ja seda ka tüütajale öeldakse. Lisaks telefoniga rääkimisele armastavad mitmed inimesed ka üksteise kõrval istudes siiski väga valjult rääkida. Sest tervel bussil on ju vaja teada, et toosama noor neiu on rase ja ta noormees läks temast selle uudise peale lahku, aga vähemalt saab ta siis üksiksemana sotsiaalkorteri.

Miinuseid on küll kõvasti rohkem, kuid autot me tõesti ei suudaks hetkel omada, eriti kuna mõlemad peaksime esmalt autojuhiload tegema, mis oleks jälle omaette väljaminek. Elu käib ju ikka raha ümber :P

Lõpetuseks üks Inglise ühistranspordi „pärl“, mida hiljuti ajakirjanduses kajastati:



Comments

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!