Valutan

Täna läks uni enne kella 7 eelkõige alakõhu valu pärast ja teiseks kerge pohmaka pärast. Esimene pudel veini läks eile lihtsalt rõdu peal tsillides ja ilma nautides ning Rogeriga juttu ajades. Teise pudeli avasin ahastusest, et Roger 10ndal nädalaks New Yorki minema peab. Nimelt ta vanaema ja ema lähevad mõlemad üsna samal ajal operatsioonile ja Roger läheb appi õde kandseldama, keda siis kooli viima peab ja koolist koju jms. Õde on tal nimelt Downi sündroomiga ja vajab taolist lisaabi, mida tavaliselt vanaema teeb. Kahju oli tal vist küll säästude kallale minna, aga olgem ausad, taoliste hädaabide jaoks me raha kõvale panemegi. Kuid eks näis, kas me jaanuaris siis läheme USAsse... Kui esmalt tuli teemaks see, et ta ehk peab emale appi minema, kui too operatsioonile peab minema, siis ma küll mainisin, et tal on ju teised vennad lausa USAs, et miks Roger peab siit kaugelt kohale lendama, aga sellest tuli vaid paksu pahandust.  Pere on pere ja ma tean, et ta teised vennad on tal mõttetud ja neist abi ei oleks. Et ma pean siis terve nädala ihuüksinda olema nädala pärast... "Tore".

Igatahen lähen teen endale nüüd teed ja üritan end paremini tunda. Vähemalt sai see mure hinge pealt ära.