Hakkab tulema...

Eile sisustasin õhtut teleri vaatamise ja õlle joomisega (jah, mulle on õlu meeldima hakanud). Päev oli küll väsitav, aga õhtul ei tahtnud uni üldse tulla ja peale südaööd sundisin ma end ikka magama. Ihuüksinda ja keset voodid, mis oli iseensest üsna lahe. See-eest ärkasin ma iga paari tunni tagant üles ja hommikul olin ikka ülimalt väsinud.

Peale kahte kohvi ja kahte Red Bulli olin ikka nagu zombi ja terve päev venis nagu tatt. Üldse oli üsna nõme tööpäev ja ma kohe mitte ei tahtnud tööd teha.

Koduteel ostsin KFC eine, millest ma end kurguauguni täis pugisin. Kiirelt tõmbasin elamise tolmuimegaja üle ja nüüd puhkan ja joon lihtsalt vett.

WhatsApp on ikka maru hea, mille kaudu Rogeriga päev läbi ühenduses olnud olen. Find My iPhone kaudu oli väga kummaline näha Rogeri asukohta Manhattanil, aga ma ütlesin talle, et ma ei ole kade :) Vot nii usaldavad olemegi, et me vabalt hoiame üksteise asukohal pidevalt silma peal.

Igatahes... Nüüd oli just kiire kontakteerimine Rogeriga, kes hetkel Macys mulle meiki ostab. Oli lasknud sealsetel müügitüdrukutel käe peale isegi ripsmetušiga triibu teha näitamaks, kuivõrd hea see on. Väga armas temast. Minu Tiffany kaelaketi, mille ma endale sünnipäevakingiks tellisin, ostis ka täna ära ja eputas, et seal oli super klienditeenindus olnud. Olgem ausad, kui väikese hõbeketi eest 135 dollarit maksma peab, siis peabki klienditeenindus üle võlli olema.

Üksi olemine on juba üsna normaalne, sest tänapäeva tehnika abil saab ju kõigiga üle maailma nii lihtsalt kontaktis olla. Hea on natukene isekas olla vahelduseks ja päriselt teha kõike, mida vaid mina tahan.