Endast ja ausalt

Teine postitus ühe päeva jooksul - I am on the roll! Asjad on interneti teel tunduvamalt lihtsamad kui n.ö. päris elus ja siinkohal soovikski saada hingelt midagi, mis mind enda juures viimasel ajal tõsiselt häirima on hakanud.

Mõned inimesed on lihtsalt loomud vaiksed ja niinimetatud introverdid, kelleks ka mina ennast pean (v.a. internetis, sest muidu ei oleks teil millestki lugeda). Selleks võib olla erinevate inimeste puhul mitmeid põhjuseid, kuid mina arvan, et minu puhul on seda soodustanud ainsa lapsena väikeses kohas üles kasvamine, kus sõpru mul eriti ei leidunud ja pigem meeldis mulle end raamatutesse sulgeda. Ema oli mul väga sarnane ja hingelisi arutlusi isiklikel teemadel ei olnud meie vahel mitte iialgi.

Häid sõpru on mul läbi aegade olnud vaid üksikuid ja nemadki on nii ühtedel kui ka teistel asjaoludel minu elust praeguseks kadunud. Õnneks olen ma alati olnud lähedane oma tädiga, kes on kindlasti ka mu parim sõbranna. Praegu on mu parimaks sõbraks kindlasti ja otseloomulikut Roger ning meesterahvastega olen ma tihti mingil põhjusel kiiremini jutu peale saanud kui teiste naisterahvastega.

Ma ei ole iial end proovinudki muuta ja olen võtnud seda kui paratamatust, et mulle ei meeldi teiste inimestega seltsida. Mul ei ole huvi, kuidas neil läheb ja vait olles ei saa ma ise vähemalt millegiga puusse panna.

Praegusel eluhetkel on aga see omadus mind tõsiselt häirima hakanud ja ma ei oska kohe sedasi äkitsi midagi peale hakata. Olen hakanud oma töökaaslastega rohkem isiklikel teemadel rääkima ja end sundima huvi tundma, kuidas kellelgi lapsel läheb vms. Tihti on küll probleemiks ühise teema leidmine, mis tuli eriti ilmsiks reedel nendega pubis käies ja eks me siis rääkisime tööst, sest see meid ju ühendab.

Lisaks ei meeldi mulle, et minu ja Rogeri ühised sõbrad ei oleks meie sõbrad ilma Rogerita. Tema on see, kes nendega pidevalt ühenduses on ja helistab ja muud taolist. Ma tean, et ma peaks olema ise hakkajam suhtleja, aga seda ei ole nii lihtne üleöö teha. Või on see minu järjekordne vabandus?

On ehk keegi olnud taolises situatsioonis omadega, andke aga tuld igasuguste soovitustega, kuidas minust hallist hiirekesest seltskonnalõvi kasvada saaks :P

Comments

  1. Olen minagi sama küsimusega maadelnud ja eriti tuntav oli see, kui Inglismaal elasin. Ilmselt ka peamine põhjus, miks ma ei suutnud seal kauem kui paar aastat välja kannatada (mitte ainult stressirikas töö) oli oma mõttekaaslaste puudumine ja vähene suhtlemine võõramaalastega. Ma ei osanud ega tahtnud nendega millestki vestelda, peamiselt küll sellepärast, et ma ei julgenud inglise keeles väga rääkida, kuigi see oli väga hea nagu nad kinnitasid. Enamasti ma ei tahtnud ennast neile avada ja tundsin pidevalt selle tõttu ka halvasti, et olin palju vait. Olen minagi väikesest kohast (ilmselt samast linnast kust sinagi) ja lapsest saadik tagasihoidlik ja suurematest seltskondadest kõrvale hoidnud. Külmaks on jätnud igasugu small-talk teemad või kuidas kellelgi, tema perel, lastel parasjagu läheb (kui pole väga kallis inimene pole minu asi) ja eelistan sügavamõttelist juttu kellegagi kahekesi, aga nagu teame, inglased armastavad seda esimest. Tulin tagasi Eesti ja leidsin, et suudan olla teistmoodi, vabalt suhelda, jutusse sekkuda, sest tunnen inimestega ühtekuuluvust ega pea olema tingimata keegi teine. Samas on mul ka koduseid pikemaid perioode, kus ma ei suuda ennast kellelegi "ette tuua", aga ma võtan seda praegu palju vabamalt, et see on normaalne ega kesta igavesti. Koopaelu jääb enamasti taha suviti, kui olen aktiivsem ja tihti leian, et see on kinni ka ilmas ja inimestes, kes on mu ümber. Kui inimesed on minu ideedega pigem sarnased võin olla avatud sõltumata rahvusest.
    Soovituseks ütleksin, et oled endaga rohkem rahul kui õpid end võtma sellisena nagu oled, kui leiad, et sa ei pea olema keegi teine, s.t väiksem seltskondlikkus ei tee sinust halvemat inimest. Nüüd ligi 30-sena pole see enam probleemiks, mõned aastad tagasi ja enne seda alates teismelise east põdesin küll ja tegin kõik, et ennast paremaks tuunida. Ei saa öelda, et see oleks vale olnud, sest see tõi mind lähemale sellele, kelleks ma tahtsin saada, aga aru olen saanud, et täielikult isiksust muuta pole võimalik. Inimesed pole loodudki ühesugusteks ja tegelikult on igas tüübis midagi hinnalist ning ilu on vaataja silmades, sest nii mõnedki leiavad hoopis tagahoidlikkuses midagi salapärast ja tunnevad selle vastu hoopis suuremat huvi. Sellega oled sa hoopis heas mõttes eriline. Kui suudad kasvatada ükskõiksust selles, et pead olema keegi teine, seda parem on. Kadri

    ReplyDelete
  2. Aga miks sa tahad seltskonnalõviks?
    Ma olen ka sellise probleemi eest olnud, kuid alati, kui teen midagi vastu oma tahtmist, näiteks kutsun sõbrannasid külla, lähen välja, siis ma pärast kahetsen. Mulle meeldib omaette olla ja ma ei tunne, et ma mingilgi viisil kuidagi vaesem või kurvem oleks. Ka minu parim sõber on mu mees ja ema.

    ReplyDelete
  3. Mul ei ole ka palju sõpru, aga mul on oma mõned head sõbrad, siis meil on mehega mõned ühised sõbrad ja temal on omad sõbrad. Paratamatult need sõbrad siis veel kattuvad, st minu sõpradel on kaasad, kellega nt minu mees hästi läbi saab ja vastupidi (vastupidi küll vähem, ma ei klapi tema sõprade naistega eriti).
    Ma arvan, et on oluline omada ka oma isiklikke sõpru, aga eks see sõltub ka suhtest. Meie oma töötab palju paremini, kui meil ka teatav "oma" elu on. Samas ma leian, et sõpru ei peaks paaniliselt otsima. Õiged inimesed, kellega sul "klikiks" tulevad ise sinu ellu, usu mind :) Sinu väljaskäik töökaaslastega on hea algus, aga mine nt järgmine kord ilma Rogerita. Sest kui sul oma jutukaaslast kaasas ei ole, siis sa lihtsalt suhtled rohkem töökaaslastega. Kes teab, äkki avastad ühise meigi ja/või küünetehnika huvi :) Või miks mitte proovida suhelda mõne teise Eesti/välismaa pere/paariga Inglismaal.
    Ma olen ka oma introvertse iseloomuga leppinud. Eks 30 alla, nagu Kadri mainis, see leppimine lõpuks tulebki. Kui mul ei ole tuju suhelda siis ei tasu suhelda kah. Samas vahest, kui ma sunnin ennast välja minema, on väga tore olnud.

    ReplyDelete
  4. Small talk ja keep smiling ei tee kedagi ei paremaks ega halvemaks vaid pigem viisakuse vorme siin riigis.

    Inglased ei ootagi (ja ei soovigi) et keegi neile kaela kukuks ja oma elu labi ja lohki seletama hakkaks aga just see small talk on viisakuse etikett. See on ainult viisakas et sa kysid teise inimese kaekaigu kohta ja see teeb teisele hea tunde. Ok tihti voib selline small talk ka vaga volts olla aga so what, inimesed on erinevad?

    Olles rohkem seltskondlik, voi siis pigem avatum teistele, suurendab su voimalusi leida inimesi kes sinuga kokku sobiad. Kes see ikka tahab suhelda inimesega kes kuskil nurgas vaikselt istub ja midagi ei ytle voi siis mornina valja naeb (ma ei ytlegi et sinuga nii on aga lihtsalt naide).
    Arusaadav et moni inimene ongi just selline ja ei soovi ennast muuta aga sina ju avaldasid siin soovi et soovid ennast sellel ala parandada seega jarelikult on sul tahtmist ja vajad lihtsalt tagant utsitamist ja kedagi kes sind rohkem seltskonda tiriks :)

    Ma arvan ka et mida rohkem sa siin riigis elad seda rohkem sa hakkad selle small talkiga ara harjuma ja avastad et see on yks kergemaid esimesi samme inimestega kontakti leidmiseks...ja naeratus tuleb samuti alati kasuks. Sama moodi nagu valismaal elavad eestlased opivad ruttu ara tanaval naeratamise ja Eestisse naasdes leiavad et koik on kuidagi eriti mornid kogu aeg.
    Samuti aitaks kui sa mingi hobiga tegeleksid mis sind samameelsete inimestega kokku viiks ja mida sa saaksid oma mehest eraldi teha.

    Harjutamine teeb meistriks, proovi seda kas voi inimestega poesabas seistes ja varsti naed kuidas koik muutub palju varvilisemaks :)

    Ning are sea endale eesmargiks soulmate voi sobranne leidmist vaid lihtsalt suhtle erinevate inimestega igapaeva elus. Kyll need oiged inimesed ka su juurde tee leiavad :)
    Joudu :)

    ReplyDelete
  5. Ma soovitaksin ka hobi. Mine näiteks küünetehnika või fotograafia või muu huvipakkuva kursusele, see ei pea olema pikk ega kallis kursus, kindlasti on erinevaid võimalusi, eriti Londonis. Mina olen kõik enda parimad sõbrad saanud just läbi hobide - ühiste huvidega inimestega on alati lihtsam suhelda :)

    ReplyDelete
  6. ma ei tea, miks ma täna su postituse peale uuesti mõtlema hakkasin. tulin kommenteerima ja näen, et päris huvitavaid mõtteid on siia kirja pandud.

    minu meelest on siin üsna häid nõuandeid. paaniliselt ennast muuta pole mõtet, tagasihoidlikkus pole ilmtingimata pahe. küll aga tasuks jah UK-s elades ära õppida small talk - siis on endal kergem. lihtsalt kerge how are you jne, tead ju küll. kui keegi küsib midagi sinult, võid ju vastata väga lühidalt ja üldiselt, sageli ei tahetagi mingit pikka vastust kuulda. ja küsi ikka ise ka midagi - nagu sa seda praegu juba teed. siis on juba nende asi, kui palju nad vastata tahavad.

    ühesõnaga kui sa oled ise endaga rahul ja teistega viisakas, siis ongi kõik kõige paremas korras. aga hirmus naljakas on see, et ma ei oska sind kuidagi introverdina ette kujutada, blogi kirjutad ju nii mõnusasti ja ilublogi pidamine ka nagu liigsele tagasihoidlikkusele ei viitaks. ma hirmsasti tahaks sinuga päriselt kokku saada ja klaasi veini taga lobiseda. mul on juba ammu tunne, et sa oled mul vana sõber :D imeline internet!

    ReplyDelete

Post a Comment