Mina ja raamatud

Joon vahiveini ja ootan küünelaki kuivamist, et saaks magama minna, mis on suurepärane aeg teha väike postitus teemal "Mina ja raamatud".

Lugema õppisin ma väga väga varakult, sest kui ma pisikene titt olin, õppis mu kallis tädi pedagoogikat ja logopeediks ja mina sain tema väike katsejänes olla. Sedasi õpetatigi mulle sõnakaartidelt lugemine väga kiirelt ära. Tädi on rääkinud, et ma olin veel sipupükstes, kui sõnakaartidelt õigeid sõnu lugesin ning onu imestas, et kas ma päriselt loen. Väikesele lapsele aga ikka jäävad ju sellised asjad kiirelt külge. Isegi kiirkirja õppisin ma iseseisvalt ära õnnitluskaartidelt ja ema märkmikutest, vahepeal pidin vaid küsima emalt, mis üks või teine täht on ja sedasi oli see mul juba enne kooli minekut selge. Käekirjaga olid aga hoopis teised lood, millega ma sain oma elu esimese 3- kolmandas klassis, aga see on mul juba peaaegu meelest läinud.

Raamatuid loeti meie peres palju ning meil oli isegi üks eraldi tuba, kus tervet ühte seina kattis suuuur raamaturiiul ja seda kutsusimegi raamaturiiulitoaks. Eks nõuka-ajal sai raamatuid soodsalt ja ega siis ei olnud ju kõike internetti ja värke ja aega lugemiseks oli palju rohkem. See oli aga tore, sest kooli ajal olid enamused kohustusliku kirjanduse teosed mul kodus juba olemas ja ei olnud mingit raamatukogust laenamist.

Raamatuid lugesin ma palju, sest üksiku lapsena oli mul palju vaba aega ja sõpru ei ole mul iialgi hulgaliselt olnud. Mäletan isegi korda, kus ma hommikul käisin kohalikus aleviku raamatukogus, võtsin kaks raamatut, mis ma õhtupoolikul juba läbiloetult tagasi viisin.

Raamatud aitasid mind ka rasketest olukordadest üle. Näiteks kartsin ma väiksena jubedalt äikes, see ei meeldi mulle isegi praegu eriti veel. Äikese korral tavatsesin ma pugeda teki alla koos raamatu ja taskulambiga, et mõtted äikesemürinast mujale viia ja et ma välgusähvatusi ei näeks. See aitas väga hästi!

Kooliajal lugesin truult kõik kohustusliku kirjanduse läbi ja pea alati lugesin ka mõnda raamatut omal valikul.

See kõik jäi natukene katki, kui ma esmalt Londonisse kolisin. Meeletud töötunnid ja raamatute vähesus andsid tunda. Seega võttiski mul kolm kuud Dan Browni "The Lost Symboli" läbilugemine, mis on tõesti häbiväärne. Mingi hetk hakkasin ma rohkem raamatuid lugema, kuid ruumipuudus piiras mind aeg-ajalt ja raamatukogus ei viitsinud ka alati tuhlamas käia.

Kuni ma sain ma kalli Kindle teiseks abieluaastapäevaks. Väike vidin, kus on mul hetkel umbes 70 raamatut ja mis on imekerge alati kaasas kanda. Praegu loen ma küll iga päev, v.a. ehk paar päeva kuus, kui tõesti aega ei ole. Ma loen bussis kui ma tööle sõidan, lõunasöögipausil, bussis kui ma koju sõidan ja enne magaminekut. Kui juhtub eriti huvitav raamat käsil olema, siis loen seda koju jõudes ka kohe edasi teleri vaatamise asemel. Õnneks teleri vaatamine ongi tahaplaanile jäänud. Ta küll pidevalt taustaks käib, aga ma tõesti ei ole ammu vaadanud, sest alati on midagi muud teha - koristada, kokata, lugeda.

Kallis kaasa ei ole mul nii suur raamatute fänn. Ta eelistab pigem enesebiraamatuid, teaduslikke ja ajaloolisi teoseid, juturaamatud teda ei huvita. Minu eeskujul ta on küll proovinud paari raamatut lugeda, aga ma ei ole teda millekski sundima küll hakanud. Vähemalt saan mina olla uhkelt meie pere raamatunohik olla :)

Comments

  1. Tervitused teiselt raamatunohikult ;) Mul on ka Kindle ja võimalus uus raamat minutitega saada on mu lugemisbuliimiat ikka kõvasti kasvatanud, iga nädal loen vist vähemalt ühe raamatu läbi. Aga lugemine on ju ka hobi :)

    ReplyDelete
  2. Ma olen ka juba väiksest peale nina raamatus istunud. Ja huvi raamatute vastu pole aastatega vähenenud. Mingitel perioodidel küll loed vähem, sest elu vaja elamist, eksole.
    Ma tellisin Kindle endale eelmiste jõulude ajal. Ja ma arvan, et see on sülearvuti ning telefoni kõrval saanud veel üheks tehnikavidinaks, mis on täiesti asendamatu :)

    ReplyDelete

Post a Comment