Friday 29 July 2011

K: Kuidas sõpradest lahti saada?

V: Ole nende vastu lahke ja luba neil kuu aega enda juures elada, kui neil on häda käes.

Ma olen seda ennegi maininud, et tulime ühele sõbrale vastu, kes tahtis teisest linnast Londonisse kolida ja lubasime ta enda diivanile määramata tähtajaks. Meie reisi ajast on aga kõik allamäge läinud... (ja ma sedasi ausalt siia kirjutangi, tõesti ei tunne huvi kui ta ehk seda loeb, vähemalt saabki teada, mis tunneme)

Esiteks, meie lendasime 9ndal ja temal oli külaline meie kodus juba 10ndal, millest meile midagi ei öeldud. Saatsime sõnumi küsimisega, et mis toimub, ütles, et sõber tuli paariks tunniks. Kusjuures tegemist oli mingi ta sõbraga, keda meie ei ole elus kordagi näinud ja nad olid MEIE kodus! Selle võtsime üles ja koju tulles... Ta ise ei maininud seda MITTE KORDAGI kui me tagasi tulime, me pidime ise ta liisule võtma. Vabandas ette ja taha, et viimasel minutil sai teada, et too tulemas oli bla bla bla. Nagu NII raske oleks olnud meile kiire sõnum saada, et keegi on talle külla tulemas ja meie koju. Kui meie oleks kodus olnud, siis oleks ta ju ometi öelnud. Miks peaks fakt, et meie ei ole seal ja ei tea, asja paremaks tegema? See oli aga alles algus...

Unustasime oma fotoka laadija koju, saatsime talle £20 ja palusime, et ta selle meile teele paneks. Postitamine läks natukene üle £7. Ja kas ta KORDAGI mainis, mis ülejäänud rahast sai? EI! Selle pidime ise ka ta käes välja uurima. Küsisime, palju saatmine maksis, mida ta ütles. Ta ei kostnud rohkem midagi. Küsisime, et kas ta kasutas ülejäänud raha reisimiseks. Vastas, et kasutas ja maksab selle tagasi. Peale seda kui me oleme teemat korduvalt üles võtnud oli ta jultumust mitte meile mõista anda, et ta meile selle raha tagasi annab. Ega me ta vanemad ei ole, et me talle raha pakkuma peaks!

Koristamisest ja pesemisest me ei räägigi. Olnud siin olnud 5 nädalat ei ole ta vist ühtegi korda oma riideid pesnud... Kusjuures tegemist on eestlannaga, täiesti häbi.

Ta on küll pakkunud abi õhtusöögi tegemisel ja nõude pesemisel, aga ta ei ole ise ühtegi korda pakkunud, et ta teeb süüa. Näiteks eile oli tal vaba päev. Kui ma töölt koju tulin, küsisin, kas ta on söönud. Pilgutas silmi ja vastas, et lõunat sõi. Lõunaks oli ta ära söönud suure portsu eelmisel õhtul tehtud pastat, millest oleks mina ja Roger kaks portsu saanud. Ma ütlesin, et ma ei viitsi süüa teha, söö, mida leiad. Endale ja Rogerile soojendasin pitsa ja tegin salatit kiirelt. Ta siis puhises ja visises diivanil ja õhtuhakul tegi endale röstsaia. See on üldse ainus, millega ta hakkama saada suudab vist. Saiapätsid hävivad meil ikka ulmelisel kiirusel ja meie kahenädalase puhkuse ajal suutis ta terve purgi moosi ära süüa, mis oleks meil oma kolm kuud jagunud.

Kõige selle juures me küsisime temalt üüriraha, sest maksud tahvad maksmist ja need on ikka tunduvalt kõrgemad tema siin olles. Ühe nädala suutis ta esmalt ära maksta, ülejäänud neli nädalat + postipakist ülejäänud raha peaks ta homme üle kandma. Ja ta parem teegu seda...

Õnneks esmaspäeval peaks ta välja kolima. Praegu suhtleme minimaalselt, lihtsalt tere hommikust ja head ööd ja muud pisifraasid. Üks sõber on meil küll nüüd vähem, aga vähemalt oleme edasi targemad, et headusel peavad ka piirid olema.

Vähemalt sai see hingelt ära!

8 comments:

  1. Ma arvan, et pigem võiks postituse pealkirjaks olla, et "Kuidas teada saada, kes on tegelikult sinu sõbrad?" Sest no normaalsed inimesed nii ei käitu. Mu mehe tädipoeg elas meil 3 kuud ja minu õde ja õemees 2 kuud ja mõlemal korral oli ülilahe. Õega oli küll tunduvalt lihtsam, kokkasime korda mööda. Tädipoeg ise pakkus, et maksab toiduraha kui ma viitsiks tema portsjoni ka juurde liita. Et noh, inimesed on erinevad. Aga selliseid muidusööjaid küll enda sõbraks ei tahaks. Kõigil on vahest raskeid hetki, aga nendest ülesaamiseks võiks sõpradelt abi paluda, mitte nende heatahtlikust kurjast ära kasutada.

    ReplyDelete
  2. Ehk tõesti... Oh, ma ei pannudki kirja, kuidas ta ükskord mu puudripintslit põsepunaks kasutas minule ütlemata. Ma vaatasin, et mu pintsel kahtlaselt roosa ja küsisin, kas sa kasutasid. Jälle vabandas, et jah, ta oma jäi eelmisse linna maha. Teiste meigivahendeid sedasi küsimata ei kasutata, see on sama kui hambaharja kasutamine! Ja see oli peale seda, kui me temalt poes küsisime, kas tal on midagi vaja ja ta vastas eitavalt.

    Meil ei oleks midagi aitamise vastu olnud, kui ta suhtumine parem oleks olnud. Ta teadis, et me lõpuks üle pika aja päris omaette elamise saime ja kuu aja pärast lasksime tema enda juurde segama.

    ReplyDelete
  3. oh, ma tean, mida sa tunned.

    muide, ma ise alustasin londonis ju ka sõprade juures - pidime ühiselt suurema elamise leidma, aga sellega läks tervelt kuu, seni jagasime kolmekesi ühte kööktuba... ja siis saime ühe magamistoa ja kööktoaga koha, kus mina magasin kööktoas (mis oli, olgem ausad, tegelikult ruumikas köök-esik) :P üüri ma esimesel kuul ei maksnud, sealt edasi ikka võrdselt... ja söögid olid meil eraldi. ja korrafriik olen ma ka. nii et vast väga hull ei olnud. iirisega oleme siiani sõbrad edasi :)

    aga hiljem, kui juba erkiniga koos elasin, siis teises toas elas meie sõber, kel pidevalt mingid tuttavad meie pool peatusid. tavaline värk - londonisse uut elu alustama, vaja ju kõigepealt töö leida, siis oma elamine jne... ma saan ju sellest aru küll, isegi olin samas olukorras. aga too meie korterikaaslane ei viitsinud enda järeltki koristada... ja ega meil eriti sõna sekka ütlemise võimalust polnud, kui keegi jälle meile elama tuli. polnud ühtki väga hullu inimest, meie sööki ära ei söödud ja makse nad vist isegi vahel maksid (meil tolles kohas oli üür nii odav, et selles suhtes polnud vahet). et tegelikult olid nad täitsa toredad... aga ikkagi ajas julmalt närvi, kui oleks tahtnud rahulikult kodus olla, aga maja oli rahvast ja lärmi täis... ja alati, kui vetsu või pesema minna tahtsid, oli keegi ees.

    need inimesed olid mulle alguses võõrad ja praegu saan ma nende kõigiga hästi läbi - see vist kinnitab, et nad olid üsna normaalsed eksemplarid.

    brr. ei igatse neid aegu sugugi tagasi! oma kodus omaette elada on üle kõige. ja teie saate ka varsti oma kodu õnneks enda valdusse tagasi :)

    ühesõnaga sõpru aidata tuleks ikka, londonis ongi kõige mugavam alustada nii, et alguses crashid kellegi diivanil, otsid töö ja siis oma elukoha... aga see on ju iseenesestmõistetav, et raha- ja söögiasjad peavad läbi räägitud olema ning kõik koristavad!

    ReplyDelete
  4. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  5. Väga debiilne käitumine! Ma lausa VIHKAN, kui keegi minu kodus niimoodi teeks. Veel enam vihkan ma seda, kui keegi luba küsimata minu asju julgeb puutuda, just isiklikke asju. Ja see sõbra kutsumine.. No mina ei tea, ise-ennast tundes, arvan, et oleksin olnud kogu selle jama peale niivõrd endast väljas ja vihane, et ma oleks kohe ust näidanud. Kui ikka ei osata austada inimest, kes pakub abi ja varjupaika, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ööbib tänaval või ei, ei huvita üldse!

    Loodan ainult, et saad oma raha tagasi, lase ka uus pintsel osta ja anna see vana talle. Ja just ükspäev mõtlesingi küsida, kuidas sul läinud selle nn "kaasüürilisega". Jõudu, jaksu ja tugevat meelt!

    Tervitustega, Merli.

    ReplyDelete
  6. Tegelikult tahtsin ma seda öelda, et selliste "sõprade" kadumise pärast ei tasu kurb olla. Mina leian alati, et on tore, kui elu ise korrektuure teeb. Ongi rohkem aega oma päris sõradele :)
    Ma kujutan ette, et ta teie äraoleku ajal käitus tõelise korteriperemehena. Magas teie voodis kindlasti ka.

    ReplyDelete
  7. tikker, eks hea ikka on, kui keegi aitab. Minul oli Roger aitamas. Samas Rogeril ei olnud kedagi aitamas ja ta on rääkinud, kuidas tal mõnel ööl ei olnudki kuhugi minna ja kuidas ta öid internetikohvikutes veetis ja siis hostelites.

    Anu, eks me ole ka selle eest tänulikud, sest me oleme muidu ülimalt valivad sõprade suhes. Ei tundunud, et päris meie voodis magati.

    Mainiks veel ära, et kui me koosolek oli sellest, et ta kellegi külla kutsus, siis ta julges mainida, et see koht on liiga väike, et kedagi ööseks siia kutsuda. Väike?! Kahetoaline korter, mis on UK mõistes ikka väga avar ja ta pirtsutab, et on väike... Selliseid pisiasju ikka tuleb ette ja kokku teevad ikka suure probleemi.

    ReplyDelete
  8. No mina kaotasin ka ühe sõbranna sarnases olukorras. Päris oma elamist mul küll ei ole, aga ta elas umbes kuu aega minu perekonna juures.

    Süüa tegi alati mu ema ja kuna tütarlaps on pooleldi taimetoitlane ja suurt midagi ei söö, oli see veel meie jaoks eriti suur katsumus. Teinekord tuli poest ikka selliseid asju ka osta, mida me ise poleks endale muretsenud. Söögi eest raha ta meile ei pakkunud, ausalt öeldes, me poleks seda raha vastugi võtnud, aga viisakusest oleks võinud ikka pakkuda küll.

    Mis meie suhtlemise aga lõpetas, oli see, et kui ma talle lahkelt oma arvutit kasutada andsin, siis ühel õhtul leidsin ta mu MSN-i ajalugu lugemas. Eriti nõme oli see, et ta alguses selle kohta mulle veel valetas, arvates, et ma ei näinud täpselt, missuguseid vestlusi ta parajasti luges. Ma ei tea, mis rahuldust talle võis pakkuda minu kõige isiklikemate vestluste lugemine (minu ja mu poiss-sõbra vahel siis), aga see oli minu jaoks küll viimane piisk karikas.

    Nii nõme kui see ka ei oleks - vähemalt saab teada, kes on sinu tõelised sõbrad ja kes mitte ;)

    ReplyDelete

Tervitused ja uudis!

Tervitused kaugelt maalt! Viimasest postitusest on üle aasta ja ma otsustasin, et ma isegi ei vabanda selle pärast. Viimasel aastal olen üld...