Kaalu-ajalugu

Miks ma küll kaalu pärast nii tihti muretsen, kui ma täiesti keskmine ja parameetrite järgi tervislik olen? Ma ei oska sellele ise ka õiget psühholoogilist analüüsi teha. Kuid see on teema, mis mind alati on piinanud. Seekord pikem sissekanne minu kaaluprobleemidest (minu peas) ja illustreerivate piltidega ja panen täiesti ausalt kõik numbrid kirja.


Selline pontsu olin ma pooleteiseaastaselt. Üles kasvades olin ma üpris sale ja mingit beebirasva mul küll küljes ei olnud. Siiski oli see ehk esmalt 9. aastaselt, kui ma hakkasin esimest korda end peeglist vaatama teistsuguse pilguga, mõõtma ja Nõukogude Naisest leitud võimlemisharjutusi üksinda oma toas õhtuti tegema. Ma absoluutselt ei tea, kust need mõtted ja arvamused tulid. Koolis mind keegi kaalu pärast ei norinud, sest tegelikult olin ma ju täiesti keskmine. Lisaks ei mäleta ma emaltki, et ta eriline dieeditaja oleks olnud. Tervislikult sõime me nagunii ja enamus toiduaineid tuli meie enda aiast.

Teismeeaga tulid aga kurvid... Ennast mind eriliselt ei häirinud. Kuid samas on siiamaani meeles, kuidas põhikoolis üks piitspeenike klassiõde garderoobis mulle nähvas: "Liiguta oma suur tagumik eest ära." Kuid peale selle ei ole mingit probleemi teiste poolt kaaluga olnud. Sedasi ma mingiks eluaastaks olingi 65 kilone ja tundsin end natukene halvasti.


See pilt on tehtud ühel imelisel suvel, kus ma hirmus palju kaalu kaotasin. Vanus oli mul siis 16. Sama aasta alguses loobusin suitsetamisest (jah, ma alustasin veelgi nooremalt) ja kaal aina tõusis. Kuid suvega tulid ka suitsud tagasi, käisin väga tihedalt väljas pidudel ning tihti magasin päeva söömata maha. Lisaks sel ajal ei suutnud ma pohmakaga midagi süüa. Septembris läksin kooli 8kg kergemalt ja kaal näitas 57kg. Kuigi ma pean tunnistama, et tagumik kadus mul küll väga ära siis.


Koolirutiiniga tulid aga kõik kurvid rõõmsalt tagasi. Ja riided ei olnudki enam lötakad.


Poolteist aastat hiljem ei olnud ma jälle rahul ja otsustasin tõsise dieedi ette võtta. Kaheks kuuks oli hommikusöögiks puder, lõunatasin koolis ning alati sõin vaid pool lõunast ja magustoitu ei katsunudki. Ja õhtusöögiks oli täpselt see, mis pildil: keedetud juurviljad majoneesiga, 2-3 viilu leiba ja tassitäis jogurtit magustoiduks ning seda iga päev kaks kuud järjest. 65 kilost sai 58. Kuid mingi aeg ma lihtsalt ei suutnud sedasi edasi olla. Siiamaani ei saa ma hästi külmutatud juurvilju süüa (keedetult muidugi).


Sellise figuuriga olin ma 12. klassi lõpuks. Peps oli ikka hea taga.


Siis kolisin ma Cardiffi esimest korda iseseisvalt majandama! Sõin palju pastat, maiustusi ja jõin pudelite viisi veini.


Soojemate ilmadega küll käisin mõned korrad jooksmas või jalutamas, muidu oleks ilmselt veel pallimaks muutunud. Puus oli selleks ajaks ikka üsna kandiline kõrval.


Peale Cardiffi olin kaks kuud Eestis, mille jooksul ei teinud ma muffigi (otsustasin ja mõtlesin oma tuleviku üle). Igavusega tuli söögiisu ja siis nägingi ilmselt oma suurimat kaalu - 67kg. Seda küll üsna lühikest aega.

Londonisse kolides jätsin suitsetamise maha, seega arvasin, et ka kaalu tuleb juurde. Ei ole tulnud. Maksimum on 65kg olnud. Umbes aasta tagasi aga lõpetasin pillide söömise ja siis langes kaal ise stabiilselt 62-63kg juurde. Mingeid hulle dieete ma teinud ei ole. Eelmise aastavahetuse elukoha stressiga nägin üle pika aja ka 59 kaalul ja üks töökaaslane isegi pani tähele, et ma kaalu kaotanud olen. Kuid kui asjad joonde said, siis läks kaalu natukene juurde taas.

Ja selline olen ma praegu! Ei ole paks, aga samas tahaks ma hästi vormis ja hästi sale olla. Mitte kondine, vaid sale. Praegune kaal on mul aga väga kummaline. Muidu on 60kg või natukene üle selle olnud. Üks päev näitas mu hommikune kaal (uue kaaluga!) 62,8kg ning paar päeva hiljem oli hommikune kaal 59,8kg. Kuid üldiselt on see 60-61kg hetkel. Miskipärast kaalunumber 55 on mul mõned aastad peas olnud ja tahaks ära näha, kuidas ma sellel välja paistan.

Tuleb tunnistada, et ei ole just numbriliselt eriti meeletud kõikumised, kuid kuna enamus mu rasvad ladestuvad puusadel ja pepul, siis paar kilo teevad ikka kõvasti erinevust. Ma tõesti ei oska öelda, kas ma ühel päeval oma kaaluga ka rahul olen. Päris patja ma end õhtuti ei nuta kehakaalu pärast, kuid mõnel päeval tunnen end väga ebamugavalt.

Üleüldse on see postitus lihtsalt mu enese mõtete väljendamiseks, sest kaaluteemat olen ma korduvalt siin blogis üles toonud. See on lihtsalt minu jaoks natukene hell koht ja midagi, millega ma harva rahul olen. Kuid ma pean tunnistama, et vanusega olen ma kohe kindlasti oma keha palju rohkem armastama hakanud! Tuleb vaid oma mõtlemise kallal natukene rohkem tööd teha, oma suhtumist toitumisse muutma ja paremaid valikuid teha (ilma äärmustesse minemata).

Ahjaa, et numbritest rohkem aimu oleks, siis pikkus peaks mul umbes 173cm olema.

Comments

  1. Heheee, me oleme enamvähem sinuga sarnased- mul pikkust 174 ja kaalun hetkel 59(lõpuks olen ka enamvähem rahul) kuna liiga sale olla ei taha(näeb välja minuarust haiglane), aga kui ma Eestis elasin ja olid mul sellised joomise/pidutsemise perioodid siis alkohol tekitas meeletut söögiisu, siis olin kohe 65 ja üle selle ka... Ja mul ladestub rasv ka puuskadel. Nii vastik oli, ühtki liibuvat riiet ei saanud selga panna. :(
    Minuarust su praegune kaal on täiesti normaalne ja piltide peal näed sa väga naiselik ja vormis välja! Nii pontsik sa ei olegi olnud, kui mina vist- olin sündides juba viis kilo! Eks meiesugustel ongi natukene vaeva vaja näha, kellel ei ole looduse poolt nii hea seedimine!
    Muideks, minu mees ütles et enne rasedust kui ma rohkem kaalusin nägin ma isegi tema meelest parem välja, kui nüüd saledana. :)

    ReplyDelete
  2. mina näen nendel piltidel ka ainult kena saledat tüdrukut ;) ise olen 184/64 - piitspeenike ja kuratliku ainevahetusega, aga tegelikult tahaks ideaalis vormikam olla ja oleks suurema tagumiku nimel meelsasti nõus rohkem kaaluma. me kõik tahame seda, mida pole antud, eks :)

    igatahes tundub mulle, et kõige rohkem muutmist vajaks endiselt sinu suhtumine :D ja siis veidi toitu ja trenni puutuv ka. sa ütlesid, et pole eriline trenni-inimene, ma ka polnud. ja no tõesti, ma kordan, olen ainult ühe korra ujumas käinud... aga ma ainult ootan, et saaks jälle. ühesõnaga mina usun küll sügavalt sellesse, et tuleks leida mingi spordi moodi asi, mis vähekegi meeldib, seda vaikselt harrastama hakata ja oodata sõltuvuse tekkimist. palju etem, kui pidevalt ainult juurikaid närida (PS. majonees on ju kaloripomm :D). ma ise üritan kogu aeg oma menüüd tervislikumaks muuta, ega pole veel kuigi kaugele jõudnud... aga SOOV on suur ja ma tasakesi liigun järjest selles suunas, algus on igatahes tehtud. kui igapäevaselt värsket ja tervislikku söön, siis on täiesti okei, kui vahel rämpsu näost sisse ajada.

    et jah, kaaluga seoses ma küll toitumisest ja trennist ei mõtle, aga muidu on meil sellegipoolest samad eesmärgid. ma tahan ka vormis olla :)

    mingit reaalset kasu mu jutust muidugi polnud. tahtsin lihtsalt öelda, et sa oled tõesti ilus ja sale, nii et kaalunumbrile pole mingit mõtet mõelda, pigem lihtsalt üldisele vormile ja tervisele. see on ju igati kiiduväärt :)

    ReplyDelete
  3. Oi issand, ma ei teadnudki et Tikker nii pikk on. Lausa modellimõõtu ju! :D

    ReplyDelete
  4. Ma räägin omast kogemusest, et sellest põdemisest kasvab ajaga välja. Kui mingit tõsist kompleksi ei ole (ja sul ilmselgelt ei ole), siis kõik loksub paika ja mingi hetk oledki endaga sõber. Veidike puusa on seksikas ja ma usun, et su mees on ka su kurvidega rahul;) Ma olen 168cm ja 58kg (ehk siis kommenteerijatest kõige pontsakam :D) ja tunnen ennast selles kaalus väga hästi. Mu kunagised ideaalkaalud olid aga nt 52 ja 55 kilo. Kurgumandlitega võtsin 6 kilo 2 nädalaga maha ja kaalusin äkki 53 kilo. Tead, ma ei meeldinud endale enam üldse :)

    ReplyDelete
  5. modelliks ma ei kõlba, mul on 90-60-90 asemel umbes 92-78-96 :P ja küll ei näe, et kuskilt alla võtta saaks :D

    ReplyDelete
  6. http://www.suhtesahver.ee/mis-siis-toimub/ - sattusin just seda lugema, sobib siia hästi :D

    ReplyDelete
  7. Kristiina, ma ei oleks iial arvanud, et me enam-vähem samas suruuses oleme. Sa paistad piltidelt palju saledam kui mina. Aga väga armas teadmine :)

    Mees mul enamasti ei suuda ise ka ära otsustada, mis ta mu kaalust arvab. Mõnikord vihjab, et ma võiks saledam olla. Teinekord jälle ütleb, et ma olen perfektne. Aga see on suht sama mu enda arvamusega. Mõni päev on kõht ilusti sale ja kintsud nagu ei katsugi kokku ja enesetunne hea. Samas teisel päeval tunduvad kintsud massiivsed ja kõht on nagu pallikene ja hirmus rasvane. Tõeline naine ikka :D

    Eks ma tean, et see on mõtlemises kinni. Kuid nagu ma välja tõin, siis see sama kinnisidee on mul aastaid olnud ja päris üle-öö sellest lahti ei saa. Vähemalt vanusega on tulnud see soov, et mingeid kiireid lahendusi mingite hullude proteiinidieetide (mida ma olen proovinud isegi) näol ma ei soovi. Tahaks just osata õigeid valikuid teha ja leida see sport, mis oleks soodne ja endale meeldiks. Aeroobika kui selline ongi üks lemmikuid olnud ja ma saaks vabalt kodus ise harjutusi teha omaette. Vaja vaid oma peps voodi pealt üles saada :P Lisaks kõndimine meeldib ja õnneks tööle minnes teen seda alati piisavalt, muidu oleks kindlalt peps veelgi laiem.

    ReplyDelete
  8. Vaatasin su pilte ja ei saanud kuidagi rahu: piltidelt vaatab vastu 100% normaalkaalus inimene. Ja
    siis meenus mulle veel selline termin nagu body mass index.
    Tegin lahti ühe suvalise saksakeelse BMI arvuti: http://www.bmi-rechner.biz/ (neid on ka kindlasti inglise keeles:) Igal juhu andis see kalkulaator mulle teada, et 173 cm pikkune naisterahvas, kes kaalub 61 kg on normaalkaalu algusjärgus. Ja kui sama isik kaaluks oma pikkuse juures 55 kg, siis ta oleks juba ametlikult alakaaluline :)
    No mis sa nüüd kostad? :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Keha kümme päeva pärast sünnitust

Road trip! 3000km Inglismaalt Eestisse

Meie uus kodu!